i think that this is a blind faith

nädalavahetus on siis juba ammuseks seljataga. sai margega tipsutatud zak-zakis katrini meeldivas seltskonnas. otsustasime juua natuke šampust ja siidrit ning hellitada ennast ühe brokkoli-sinihallitusjuustu pastaga. kui juba pead sumisesid ja jalad tantsima tahtsid minna, otsustasime liikuda meie suure viljandi linna ööklubi city valdustesse. seekord oli city pidu minu meelest tõesti hea. ma ei tea muidugi kuidas margele sellest peost mulje jäi, aga see selleks. päris hilja jõudsin koju, võrreldes tavalise 2-3 aeg öösel jõudmisega, jõudsin sel korral 4 läbi. ise arvasin peo käigus, et olek on üsna kaine, aga hommikul meenutades pidu, ei saa öelda et enam sama arvasin. laupäev kujunes rohkem puhkepäevaks ning pühapäev samamoodi. sellel nädalal on muidugi mass tunniplaan, iga päev on 8 tundi pluss reedene eksam. reedel, kui eksam tehtud, siis keeran vist pudelil korgid maha ja alustan oma nädalavahetusega. eelmisest reedest vist jäi natuke väheks. aga kui ma mõtlen tagasi kõigele eelnevale, siis tekib küsimus:" Äkki ma olengi tõesti natuke halb ja natuke hea ka?" ma ei saa enam aru mis toimub mu ümber. ma ei saa enam endastki aru. korraga jookseb kõik justkui ideaalselt paika, nagu pusletükk sobivasse kohta. aga teisel hetkel, tundub, et oleks need tuhat pusletükki mu silme ees ja kokku panna ma lihtsalt ei oska. on kevad kunagi tulemas? aga väsimus on küll nagu oleks kevad juba ammu ukse taga ootamas. kevad oma miinuskraadide ja lume ja tuisuga. juba see lumi ja külm ja tuisk tekitab masenduse, sest et see ei tundu ära kaduvat kusagile. käin küll väljas ja pärast on jalad läbimärjad, aga lund ei vähene ega vähene. aina tuleb juurde seda paska. väsinud, väsinud, väsinud. väsinud endast, ümbritsevast, teistest