what is done, is done

ma lihtsalt enam ei talu ümbritsevat. ma istun, istun, istun ja tunnen kuidas kõik kaob. energia lihtsalt väheneb, nagu seda võetakse meeletult minust ära. ma ei pea selleks kellegagi rääkima ega kellegagi aega koos veetma, see energia kadu toimuks nagu mingi bluetooth-teema kaudu. teisalt jällegi hoian nagu mingit blokaadi ees, ei lase kogu jõudu ära varastada. hetkel räägitakse lõputöödest, lõpetamisest jne. jumal tänatud kui ma istun olustvere mõisas ja direktor mind ette kutsub et mulle ulatada lõputunnistus ja soovib kõike paremat kooli lõpetamise puhul. mõnda nägu ei pea ma enam kunagi nägema, mõndasid näen. aga kahju ka ei ole, vastupidi - miski ei suuda mind rohkem sel hetkel rõõmustada. tüdinud nägemast neid samu inimesi, päevast päeva. mis mind nendega seob? peale ühise eriala õppimise mitte midagi. i can do better than this. lihtsalt, mind ei tõmba väga inimesed, 85% kogu klassist ja koolikaaslastest, kelle silmaring ja arusaamad asjadest ei ulatu nende ninast kaugemale. jah, ja kui tundsid nüüd end puudutatuna, siis järelikult ma ka pean sind silmas selle 85% seas. respekt ka selle eest, et oled osanud nii kaugele lugeda.. võib-olla veerides, aga siiski.... aga võib-olla olen egoistlik ja arvan endast paremini, kui paljudest teistest? jah, ja siis? kui ise end ei aita ega kiida, siis kes seda veel peaks tegema?

olen täheldanud, et mida vanemad me oleme, siis seda kiiremini aeg edasi läheb. väiksemana tundus aasta tohutult pikk aeg. nüüd ei suuda ma isegi meenutada, kas mingi juhtum toimus aasta, kaks või neli aastat tagasi.. isegi nelja aasta tagune sündmus tundub nagu oleks see olnud mõned kuud tagasi. mulle vahepeal tundub, nagu ma ei jõuakski midagi enam ära teha. ma käin suhteliselt palju nädalavahetustel väljas, rohkem kui normaalne isegi oleks. ehk on see lihtsalt mingi vajadus lõbu ja lõõgastumise järele, või on see vajadus summutada maha enda peas need mõtted ja olekud. siiski hoolimata nendest vahepealsetest energiakadudest, tunnen ma end hästi. koguaeg ma mõtlen, kuidas tahaks leida sõbra või sõbranna, kes on lihtsalt nii sarnane minule. mitte välimuselt, vaid tegude poolest ja mõtlemise poolest ja iseloomu poolest. keegi kes saab aru minust täielikult. sest ükskõik kui palju või vähe võib mul neid sõpru-tuttavaid olla, ikkagi on mingil määral kant sees kuna ma olen kohati complicated, isegi enda jaoks. lollidel on lihtne elu, sest nad ei saa eriti aru millestki. nad ei analüüsi eriti midagi ja nad ei mõtle üle. need kellel seda ajunatukest ka on antud, nende elu paistab küll raskem olevat..

mõttetu virr-varr ja tähtsusetu tegevus

what you think about today, you might have it tomorrow