olen halb inimene ja seda sa ei näe

ma ei mõista enam inimeste käitumist. või siis ma lihtsalt ei mõista ennast? või üldse, mis toimub?!! viimasel ajal on üleüldiselt hüpiknuku tunne. inimesed üritavad mind liigutada oma soovide ja tahete järgi. kes on minu jaoks üldse olemas ja kohal? see arv, seda saab loetleda üles ainult ühe käe sõrmedel. i'm sick of being that puppy, who runs after everybody. ma elan praegu üleüldiselt kõike enda sisse. see koormab hinge ja vaimu täielikult. lihtsalt on väsimus, väsimus jooksmisest, olemisest ja tegemisest. ma küll ei anna endast kunagi maksimaalset, aga ma annan 98%, cause that's the least i can do. reaalne põhikooliaegse aja tunne on, kus ma pidin koguaeg üksinda olema. olgu, ma pole päris üksi, sest ma ei pea silmas hetkel suhet või neid ühe käe sõrmedel loetletavaid inimesi. ma pean silmas moraalselt üksinda ja omaette. i just give and give, but i receive nothing. mind pole palju, aga siis võikski just seda vähest väärtustada? miks ma üldse pidin suureks kasvama, väike laps oli palju lihtsam olla, sest elu oli ilusam ja rohi rohelisem. for real