Aeg on möödunud ning kas ja kui palju ma olen kaugemale jõudnud? Võib lugeda mingis valdkonnas edasiminekut, mõningates valdkondades pole arengut niivõrd märgata olnud. Enda jaoks astusin suure sammu - kolisin Viljandist ära meie pealinna. Töö on üsnagi huvitav ning pole veel kohutavaks rutiinseks igavuseks muutunud. Lennujaamas vähemasti on liikumist peaaegu alati ning uued inimesed igal päeval. Sel kuul vaba aeg on jäänud unustusse. Vaba päev saab maha magatud ning edasi vaid töö ja töö. Valisin pealinna kolimise seetõttu, et tahaks ka ükskord saada omad kogemused ja vitsad kätte iseseisva elu puhul. Ega inimene õpibki ainult läbi enda kogemuste, teiste õpetused ei tule kasuks. Kuna ma suudan vahel olla üleliia põikpäine, siis kulubki ära mõningane "külm dušš" kogemuste näol. Raske ta on, üürid toidud kõik ise osta - kuid kes ei õpi, see ei tea. Ehk siis igapäevane elurežiim on tõepoolest saanud edasiliikumise osaliseks. Valdkonnad, kus ma ühel ja samal kohal seisan, on samad mis olid nad varem - vaimne pool. Mitte et ma poleks üritanud midagi muuta... olen küll. Järelikult ma alateadvuses lihtsalt ei taha, et miski muutuks.

Päris tihti ma isegi igatsen Viljandis olemist. Tallinn on nii kiire, võrreldes Viljandiga. Õnneks veel jõuan selle tempoga sammu pidada. Viljandi puhul on lihtsalt teised võlud ja asjad, mis igatsema panevad. Esiteks ma juba tean seda linna läbi ja lõhki ning kõik seal on niivõrd oma. Ükskõik mis tänaval ma seal ka ei asuks, see on lihtsalt kodu. Inimestest ma kuigiväga enam puudust ei tunne, välja arvatud perekond. Asi selles, et kui keegi kolib kusagile mujale, siis vaikselt ja tasapisi vajub ta teiste jaoks unustusse. Ma tean seda hästi, kuna olen ise lasknud paljudel inimestel enda jaoks unustusse vajuda. Luban ja luban, et kindlasti tahan näha ja teeme midagi, kui kokku saame.. kuid paraku mõtteks see vaid jääbki. Nüüd lihtsalt saan seda enda nahal tunda. Ei, ma pole vihane ega kurb ega solvunud, see lihtsalt on paratamatu. Inimesed kasvavad lahku. Vajalike inimestega saab alati interneti teel suhelda ning nad tulevad ja uurivad ka ise, kuidas läheb ning kunas näha saab. Tegelikkuses on kõik balansis. Vaikselt küll kaotad osad inimesed, kuid uues kohas elades ju tulevad ja tekivad uued juurde. Seega on kõik võrdne. Minevikku ju ei veeta tulevikku kaasa. Vaid osa sellest - vaid see, mis või kes on määratud jääma.
Alati ma murdsin pead, et miks need inimesed kes oma elu peale läksid ja mujale kolisid, miks neil enam aega polnud? Või tahtmist, või viitsimist? Aga nüüd saan igati aru.

Ja mis puutub karmavõlga, siis see töötab.

finals are over, school is over. it might be a new beginning of everything what i had before, or just a new beginning for something else i never had

22 päeva veel. Tahaks öelda, et vabaduseni, kuid tegelikult tähendab see hoopis millegi raskema algust. Me võime olla mingil ajaperioodil füüsiliselt ja materiaalselt vabad, kuid kõige enam ihaldame me vaimset vabadust. Meie vaimne kinnistatus hoiab meid tõrksana, kinnisena ja paljudest asjadest eemal. See suleb meie kõrvad ja silmad ning kipume tegutsema tunde ajel. Loogilisele mõistusele meil pole mõtet loota, sest miks loota millelegi, mis meil tol hetkel puudub. Ilmselt pole ma esimene ega ka viimane inimene, kes tahaks, et oleks shut down nupp meie vaimul ja füüsisel. Me uitame päevast päeva. Lõppkokkuvõttes pole meil ega ka teistel õrna aimugi, mis me teeme. Mingil hetkel jääme lihtsalt lootma sellele, et kõik loksuks paika. Ma arvan, et kõik asjad mida on vaja öelda, tuleks öelda kohe kui saab. Et hiljem ei peaks me muretsema sõnade üle mis jäid ütlemata. Me ei tea kuidas üks või teine lause meie elu võib muuta ega ilmselt ei saagi teadma, kui me ei lausu neid. Kaotada pole ju midagi, sest kõik mis me kaotame polegi meile määratud ega väärt jääma.

Kõike on võimalik ehitada nullist ülespoole, mitte allapoole.

Mida te passite ja olesklete?? Minge võtke oma julgus ja eneseväärikus kokku. Tehke asju mida Teie tahate, öelge asju mida on vaja öelda, minge sinna kuhu Teie tahate. Hakake muutma oma elu selle suuna poole, kus Teie end hästi tunnete.
Paraku on selliste otsuste ja tegude tagajärgedel ka ohvreid, kes kannatavad teie sõnade, tegude ja mõtete pärast. Aga me sündisime siia maailma olemaks iseseisev isiksus, õppima iseendaga ise hakkama saama, arenema suurepärasuse poole.

Tahad enda jaoks ilusamat elu ja maailma? See tähendab ohvreid, vähemal või rohkemal määral. Kui sa pole valmis neid ohvreid tooma, siis pole sa valmis olema õnnelik.

Mida vanemaks me saame, seda kiiremini aeg meie jaoks läheb. Meil on palju rohkem asju teha, mustmiljon tähtaega ning tegevust. Väiksena oli probleemiks see, et varsti päike loojub ja me ei saa enam peitust mängida. Meie suurimateks muredeks olid katkine põlv ja kellaaeg kojuminekuks. Murede suurused ja õnnelike hetkede tähtsused kasvavad koos meiega. Mingil ajahetkel me üritame põgeneda nende eest, kuid tagasi pöördudes peame nendega siiski tegelema. Tihti tuleb kasuks lihtsalt püsida eemal, vaadelda toimuvat kõrvalt ning kui oleme saanud piisavalt puhkust, saame tagasi pöördudes asjadest aru ning oskame sooritada läbilöögi palju paremini.
Peaks kirjutama nimekirja, milline ma tahan olla ja mida saavutanud ajaks kui olen näiteks 30. aastane. Suhteliselt analoogne, nagu visual plan. Kui kunagi unustame, mida me oleme tõeliselt tahtnud ning millised oleme soovinud olla, saame lugeda nimekirja ning saame aimu oma soovidest. Inimeste üks põhilisi probleeme on iseenda kaotamine. Meil on kindel siht, kindel suund ja kindel tahe. Ühel hetkel kaob kõik kindel jalge alt ja me avastame end kusagilt tühimikust, teadmata mis on õige ja mis on vale. Teadmata, mida me tegelikult oleme oodanud/eeldanud/tahtnud. Elatakse selle järgi, mida keegi teine sinult ootab. Koguaeg peab end tõestama ja näitama. Vingutakse:" Oh jah, mul on ikka nii raske elu. Kõik on nii mõttetu ja kõik nii paha." Ja siis ma lähen välja, vaatan kuidas mu maja ümbruses on vanad prügikasti ümber koos kottidega, mis on täis sealt samast leitud toitu. Riided on 10 aastat taaskasutatud ning korjavad konisid, et saada viimane mahv nikotiini ja tõrva. Ja siis ma istun oma autosse, sõidan poodi, ostan endale midagi ilusat - lähen saan sõpradega kokku, söön kusagil väljas ning suundun oma sooja koju tagasi voodisse ja arvutisse. Käin ära dušši all ja söön veel natukene ning lihtsalt puhkan. See näide ainult mina, aga neid näiteid on peale minu ju suur hulk. Mida me teeme? Vingume, vingume kuidas kõik on perses, kuidas kõik on paha ja kuri ja halb. Aga mida peavad tegema siis need, kes korjavad teiste rämpsust endale midagi söögiks lauale ja saavad magama keerata mingi vana augulise villateki alla mingis mahajäetud majas? Kui ma vaatan selliseid inimesi, siis alles mõistan, kuidas mul on tegelikult vedanud ja mul on kõik olemas. Öeldakse, et mida rohkem meil on, seda rohkem me nõuame. Inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on - ta on rahul alles siis, kui: mitte kunagi.
Ma võin olla külma südamega, aga mul pole tegelikult kahju nendest prügikasti ümber luusivatest inimestest ega vaimu- või füüsilise haigusega inimestest. Miks? Sest minul neid probleeme pole ning kui ma hakkaksin tundma kaastunnet iga olendi vastu, oleksin ma sügavas depressioonis. Siiski tänu nendele inimestele, nemad on meile näiteks, milliseks me ei tohiks saada.

Pole ammu kirjutanud. Justkui ei oleks midagi öelda, aga samas on jällegi nii palju. Kõike kirja panna kindlasti ei taha/oska/viitsi. Oma tegemistest kellaajaliselt aru siin ei viitsi anda, kuna mul on tunne, et mõningate silmad loevad seda, kes üldse minuga kokku kuidagi viisi ei puutu kuid kellele kõik huvi pakub. Üleüldises plaanis.. mingil hetkel läks veel rohkem allamäge kui muidu. Kui varem olid probleemid vaid eraelulised, siis hiljem oli kadu lähedaste seas. 2 nädala jooksul kaotada kaks vanavanemat, rusub korralikult. Vanematest kahju, ise püüan olla tugev. Nüüd on see möödas. Raske, muidugi, ses suhtes et koguaeg tulevad meelde kõiksugu mälestused. Vahel ärkan hommikul teadmisega, et nad on mul olemas, sest näen neid unes ja veedan nendega aega. Hommikul kulub natuke aega mõtlemisele ning siis jõuan arusaamale, et kõik oli vaid uni ja nüüdseks on kadunud. Eks kõik see sündmuste jada raputas ikka korralikult, kuid mis ei tapa - teeb tugevaks.
Lõpuks ometi on vaikselt hakanud tervitama kusagilt väikesed kevadetuuled. Päike paistab, soojad ilmad päeval - see on juba vaikselt midagi! Pole kaua jäänud suve alguseni, kus saab läbi üks 3 aasta pikkune õppe-etapp. Käisin siin eelmine nädal tudengivarjuks, mis oli super!! Kui kõik peaks minema suvel plaanipäraselt, siis oleksin ma küll üks õnnelikumaid! Öeldakse, et kui midagi väga tahta, siis saab ka. No, seda siis toob tulevik näha. Sellist suurt kevadväsimust polegi veel peale tulnud. Aga otse loomulikult ei saagi tulla, kui ilmad jätkuvad ilusatena.
Osa inimesi kaob ümbritsevast ära, osa sulandub ajutiselt juurde. Aga vähemalt on nad kusagil ikka olemas! Kui vaja, siis saab ikka alati nende poole pöörduda.
Viimasel ajal midagi sisukat polegi suutnud korda saata. Küll see aeg tuleb.
Täna sai Liisaga Huntaugu "mätas" ka sisse õnnistatud kerge joogiga. Kevade-liigud 2012 said nüüd kirja. Tulevad soojemad ilmad, tulevad tihedamad istumised!

vahel on inglise keeles isegi parem end väljendada...

mingil hetkel tuleb ikkagi piir ette. kui me seda piiri ei taha tunnistada, siis näitab elu meile veel valusamalt selle kätte. nii palju teeme me vigu, aga milleks? selleks, et me nendest õpiksime? ometigi järgmine kord pole me grammigi targemad. mul on vaikselt see piir küll ette tulnud või on see hoopis varajane kevadväsimus. selles mõttes, et no vahepeal käivad küll mingid tõusud ja mõõnad. raskeimad paar nädalat on seljataga, või õigemini 10 päeva alles möödas. ootamatud kaotused löövad küll ikka rivist välja. siiski nädalavahetusel vedasin ma end välja, sest minu jaoks on hullem kodus istuda ja kassida. olen nelja seina vahel ja peas käib tuhatmiljon mõtet. laupäeval oli city lihtsalt hullumaja, õhku polnud absoluutselt ning liikuda oli pea ilmvõimatu. osad kõndisid joped käes peol ringi, kuna garderoob oli täiesti täis. muidugi sain ma ka hiljem veenduda, et mõnel ei ole mõistus ega vanus kooskõlas ning selline lasteaia värk, kus jonnitakse vastu sulle - olgu sul õigus või mitte.

ma olen lihtsalt täiega ära väsinud mingi ringi trippimisest ja mujal olemisest. kui vanasti oli põhiline asi ja eesmärk viljandist välja saada, siis nüüd ma hoopis mõtlen, et ma võingi seal passida. mind ei tõmba mitte kuskile mujale. käisin eile intellektikal., seal sain siis sisekaitse boksis vähe juttu ajada ja igast infot uurida. sain vähemalt mind vaevanud küsimustele vastused ka! ootan juba hea meelega kevadet. esiteks on sisseastumiseks eelkatsed ja teiseks, ma saan minema oma koolist ja klassist. ja kui keegi mu klassist seda postitust peaks imekombel lugema, siis jah ma ilmselt mõtlen ka sind selle all, te enamus ei sümpatiseeri mind. mina loodetavasti teid ka mitte, kuna mulle ei meeldi meeldida inimestele, keda ma ei taha aktsepteerida. kui ma esimene ja teine kursus tõesti mõtlesin, et oh tegelikult on seltskond siin klassis jumala okei, siis nüüd ma tõmban selle vastuse maha. vähemalt ma ei arva seda üksinda, koos ikka kergem. ma ei pea kellestki end ülepea paremaks, aga ma pean end vähem pinnapealseks.

nojaa, skyscraper. laul mis lihtsalt on see, mis meenutab absoluutselt kõik valusa ja samas ka meeldiva su minevikus. kaua me jõuame minevikus sobrada? lihtsam oleks tegelikult jätta kõik seljataha ja liikuda edasi. me jätame kõik muidugi seljataha, kuid alati on üks tükike kõigest meiega kaasas. ja see pisike osake lööb meid jalult just nendel hetkedel, kui me seda ei oota ja kui seda pole vaja. tegelikult olen ma aru saanud, et oma mõtetega vangistan ma ennast täielikult. mina ise ei lase endal edasi liikuda, justkui sunniksin end istuma piinapingil ja seda üsna pikalt. siiski, ma ei kurda ka. peaasi, et ma ise olen rahul ja suudan olla. vahel me tahame võimatut ja lükkame enda eest kogu võimaliku. ilma mõtlemata, et selle võimaliku toel võime saada võimatule lähemale. pigem on üldlevinud arvamus, kui parimat ei saa siis ei taha seda halvematki - lihtsam on üldse olla ilma millegitagi. me kõik teeme enda elu ise raskeks ning tihtipeale me ei saa sellest aru. ühel hetkel, kui see teadmine meid tabab, siis on juba liiga hilja. oleme kaotanud kõik lihtsalt selle eest, et mõtleme mis võiks olla. ma leian, et mis siis? kaotan siis kaotan. vähemalt on mingid sihid ja püüdlused. kõik mis on määratud jääma, see jääb. mis kaob, see pole kunagi mul pidanud olemagi.

Viimasel ajal ma tunnen, nagu ma sammuksin koguaeg ühe koha peal. Samas aeg liigub, elu liigub ja ma ise liigun ka. Aga ma ei tea mis suunas, seega tundubki täiesti ühel kohal seismine. Jah, kuigi mul on sihid paigas - pean siiski ootama. 16nest teoreetilisest õppetöö nädalast on 2 läbi kohe. Kusjuures, kiirelt läheb. Jah, kõik läheb kiirelt, aga mingid asjad jäävad. Asjad ja olud, mida parandab vaid aeg. Inimesed tulevad ja lähevad - kes jäävad, need jäävad. Need, kes on sinu kõrval ka rasketel aegadel, need tõenäoliselt on seal ka edaspidi. Väheks on neid jäänud. Kuid milleks inimesele vaja sadat head sõpra, kui võib olla vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda väga häid sõpru. Kunagi, ei saa kelleski ega milleski kindel olla. Olgu nii head inimesed su ümber kui nad on, tahes tahtmata kunagi juhtub mingi vale liigutus ikka. Kas iseenda, või teiste poolt. See on kõigil nii. Ma ei pea hetkel vaid ennast silmas. Mingil hetkel elus tahame kõigele käega lüüa ja unustada kõik soovid, unistused, olemised ja teadmised. Aga siis on ikkagi alati keegi, kes meid tagasi maa peale toob ja suunab meid. Ma olen suhteliselt palju uurinud numeroloogiat. Enda numbritega on päris huvitavaid kokkusattumusi. elus jookseb mul väga palju number 9, mis on ka minu lemmiknumber. Elutee number on 11/2. 11 on maagiline arv ning tähenduselt kirjeldab see seda, et mu elus on mingi mission, mille ma pean läbima. Millegi pärast olen ma siin ilmas, et midagi tähtsat teha. See ei pea olema inimkonna hüvanguks. Aga ma ei tea, mis see on. 20 aastasena on suht ebareaalne ka seda kindlalt teada. Teostatav, aga teadmatu siiski veel. Igaljuhul numbrite ja elutee järgi on mul väga tugev intuitsioon ja mul on maagilisi võimeid. Okei, kes usub maagiat ja kes mitte. Jumalat, kuradit ja selliseid jumala-staare või kujutisi ma ei usu, samas ka ei halvusta. Jään neutraalseks. Pigem usungi saatust ja no näiteks kasvõi maagiat. Numeroloogia iseloomustuse järgi peaksin ma arendama endas võimeid. Kuna mul kooli ja trenni kõrvalt jääb ikka vähe aega ka, siis pole midagi parata. Mind on see alati huvitanud - kõiksugu esoteerika. Ostsin ükskord endale aura lugemise raamatu. Aga miks siiani käsitlenud seda pole, ma ei tea veel. Vahel mul on kombeks jätta asjad poolikuks, oodata, vaadata ja hiljem edasi nendega tegeleda. Mul on raske mingit asja alustada ja see lõpuni viia. Vahepeal pean alati pausi pidama. Ma võin näiteks kasvõi võtta kätte lõnga ja kudumisvardad, ütleme et kooksin ühe kinda valmis ja paari kuu pärast teise. Ma tahan koguaeg nii paljude eri asjadega tegeleda, mitte küll samaaegselt, sest mingi asi jääb ju alati unarusse, nagu ma eelnevalt mainisin. Pöördun alati vanade lõpetamata asjade juurde tagasi, kui tuleb tuju ja kui olen välja mõelnud kuidas ja mida teha., eriti on näha mu tegevuse ja mõtete muutumist blogis olevatest postitustest. alustan mingi lausega, võib-olla 2-3 lauset samast teemast veel ja siis on kohe mingi uus teema mis absoluutselt ei haaku eelnevaga. Ja nii ta läheb, rida rea järel. Läheb ja läheb ja läheb.. tihtipeale jooksen kui peata kana, paljud lõpetamata asjad ootavad oma järge. Teiste hüvanguks mulle ei meeldi projekte enda kanda võtta, sest et mulle ei meeldi selline tagant utsitamine ja sundimine. See viib mult viimsegi isu midagi teha.

so how are we gonna be this year, dear 2012? let's make it the best as we can. head uue aastanumbri algust kõigile. kuigi ega aastanumbri vahetus ja "uus" algus ei tähenda paraku kõiges uut algust. praktiliselt kõik jätkub vanaviisi. ja muutub vaid siis, kui midagi ise ka muudame. tahame ju kõik alati, et uus aasta tuleks parem.. kuid kui palju me ise tegelikult selle jaoks teeme? kokkuvõttes, mitte midagi eriti. vähemalt nii ta alati välja kukub. soovime hulgale inimestele HEAD uut aastat, teadmata mis meid ees ootab. ning kui paljusid soove me siiralt mõtleme? tegelikult tuleb see kõik kergelt üle huulte lihtsalt puhtviisakusest. me anname kõiksugu lubadusi uueks aastaks, palju me neid täidame? kokkuvõttes, ei muuda aastanumbri vahetus suurt midagi, peale selle, et kuupäeva järel aastanumbri kirjutame teise ja järjest läheb aeg edasi. minu jaoks see aasta on küll natuke suurema tähtsusega vast, siiski kooli lõpetamine. katsed uude kooli saamiseks ning õe või vennakese tulek. tundub tulevat tegus aasta siis. hah, paljud lubavad olla paremad inimesed uuel aastal. mina kohe kindlasti mitte, ei kavatsegi olla parem inimene lihtsalt kellegi teise heaolu nimel.. kui siis vaid iseenda jaoks. well see, well see...

aastavahetus möödus siis suuremas seltskonnas paalalinnas ja jätkus kesklinna kandis ning lõpuks o holy moment, kuuse alla minek ja 00:00 ootamine. noh, minu muljed jäävad küll paari lause juurde. rakette ei tea, pidusid ei tea, inimesi ei tea, hommikul lihtsalt oli 1 jaanuar, kui ärkasin. lünga-kriska ma arvan. ma pakun et nädalavahetus tuleb suhteliselt taoline, räpase gerda ja kettiva kristjani sünnipäev ja ei tõota see mul küll väga selge pidu tulla. muide, nädala pärast on kool......and the routine begins. kool, trenni ja magama. aga ma püüan panna rohkem rõhku koolile, siiski lõpp on lähedal. ja selle ma läbi ka teen..

kena aega

aga kuulake dj fresh-hypercaine. vana, endiselt sama hea kui alguses.
http://www.youtube.com/watch?v=wGRvAkw9TjI