his name was James, we'll call him Jim for the sake of conversation

Wrote by Post Comment

mingil hetkel tuleb ikkagi piir ette. kui me seda piiri ei taha tunnistada, siis näitab elu meile veel valusamalt selle kätte. nii palju teeme me vigu, aga milleks? selleks, et me nendest õpiksime? ometigi järgmine kord pole me grammigi targemad. mul on vaikselt see piir küll ette tulnud või on see hoopis varajane kevadväsimus. selles mõttes, et no vahepeal käivad küll mingid tõusud ja mõõnad. raskeimad paar nädalat on seljataga, või õigemini 10 päeva alles möödas. ootamatud kaotused löövad küll ikka rivist välja. siiski nädalavahetusel vedasin ma end välja, sest minu jaoks on hullem kodus istuda ja kassida. olen nelja seina vahel ja peas käib tuhatmiljon mõtet. laupäeval oli city lihtsalt hullumaja, õhku polnud absoluutselt ning liikuda oli pea ilmvõimatu. osad kõndisid joped käes peol ringi, kuna garderoob oli täiesti täis. muidugi sain ma ka hiljem veenduda, et mõnel ei ole mõistus ega vanus kooskõlas ning selline lasteaia värk, kus jonnitakse vastu sulle - olgu sul õigus või mitte.

see nädal on õnneks lühike, reede on jällegist vaba. ma tahan mingit puhkust, aga mitte sellist et ma lähen nüüd kusagile teise linna puhkama või istun ainult kodus või siis olen sõpradega. ma isegi ei oska seletada. ma arvan, et kõige parem puhkus oleks see, kui lumi sulaks ära ja tuleks kevad ning päike paistab mu tuppa hommikul., olgu, päike paistabki hommikuti mu tuppa aga lumi on endiselt alles ja kevadet pole veel.

dj fresh - throw / super laul ja sõnad on diibilt head.

ma tahan kingituseks ilusaid sooje päikesepaistelisi päevi. kuigi pimedus meeldib mulle rohkem, siiski, vahelduseks võib päike ka paista.
ma üritaks nüüd jääda magama, kuigi mu unerežiim on väga sassis ja see on väga halb.

Share:

0 õudust