it doesn't matter how long has it been - what's still there, always was and always will be..

Alles siis kui jääd ilma kellestki olulisest, mõistad kui tähtis ta sulle tegelikult oli. Kuid veel parem tunne on saada see inimene su ellu tagasi. Kui keegi on määratud su elus olema ja sinna jääma, siis tuleb ta tagasi varem või hiljem. Ma olen siiralt enam kui õnnelik selle üle, et ma sain ühe väga olulise inimese tagasi. Ükskõik kui vähe või palju me ka ei räägiks, oleme ikka need kaks sõbrannat kelle kohta käis anekdoot vanglast pääsedes:  Nad lasti välja ja siis ka seisid veel kolm tundi vanglaväravas ajades juttu, enne kui laiali läksid. 






Kopeerin julmalt ühe sõbranna blogist tema kirjutatud luuletuse, mille kõik vajalikud mõtted ja sõnad ühtisid sellega, mida ma isegi enda mõtteist leian..

Everytime when u look at me,
i can't give you correct answers of what you see.
I just hope you to see something unreal,
i want you to see it clear.
I dont wanna be mean,
but please open your eyes, cuz it aint what i want you to notice.
Come, Take a closer look,
im not one of those boring books that you never wanted to read.
I'm just the book you never had a chance to open.
Now it's your time to read me deeply, dont be scared it's not creepy. 
Just lil bit cruelty,honesty and madly fondless.
So, just open me up,
 and i promise you one thing.. reading me you cannot stop.

autoriõigused kuuluvad Sandrale, thank you!!

Päikest ja tuult, kõike ilusat lõppeval jaanuarikuul..

Inimloomus on ikka üks kuradima keeruline asi. Meie teod ja sõnad tihtipeale lahknevad. Mingist hetkest alates töötame justkui autopiloodil, mille juhiks on meie alateadvus. Tagant järele tarkus ei ole just hea asi, kuid see on paratamatu osa tagajärgedest arusaamiseks. Tark inimene õpib oma vigadest ja ei korda neid enam. Veel targem inimene üritab üleüldse vigu mitte teha. Lollid ei õpi, mõtle ega saa aru mitte millestki.
Ennast ma ei pea ei lolliks ega targaks. Pigem midagi vahepealset. Mu alateadvusele meeldib minuga trikke mängida või oleks õigem öelda, piire otsida. Vajalikul hetkel jätab ta mu muidugi üksinda. Ma olen täheldanud, et ma olen teoorias tark kuid praktikas täiesti kaitsetu ja teadmatuses. Mul on kerge muutuda, kuid pärast sellest muutusest välja tulla on tunduvalt raskem. Teatud hetked elus ja teatud inimesed on lõhkunud näiteks mu võime usaldada või uskuda midagi. Et ületada sellised takistused, siis on vaja selleks palju aega ja meelerahu. Iga meile valmistatud pettumus paneb meid aina rohkem ja rohkem kapselduma iseendasse, tõrjudes eemale ka need õiged ja head inimesed. Enda vaimse vangistamisega sulgeme nii mõnegi ukse enda jaoks, mõne ajutiselt ja mõne jäädavalt. Kui aga leida endas julgus ja jõud, on võimalik sellest kapslist tasapisi välja tulla. Anda võimalus mitte endale, vaid teistele tulla su ellu. Õiged inimesed on kannatlikud ja ootavad su "soojenemist", kannatamatud ja üldjuhul valed inimesed loobuvad kiirelt. Kui keegi üritab ja ei anna alla, siis kas ta mitte pole väärt seda võimalust, et avada need uksed sinu jaoks?

Kõik juhtub põhjusega. Kõik head ning eriti halvad kogemused on meile justkui valemiks ees. Nagu matemaatikas lahendame teoreeme ja võrrandeid valemi abil, peaksime olema suutelised lahendama tulevasi kogemusi vana valemi abil. Siiski, kunagi ei saa olla ükski situatsioon täpselt sama nagu mõni eelnev, kui tegu on erineva inimesega.
Valem on sama: matemaatilises tehtes asendad numbrid mingite muude arvudega.. tehte lahenduskäigud on samad, kuid vastus teine. Sama peaks olema elus: uus juhtum, uus inimene.. kogemuse tegevuskäik võib ju olla sama, kuid lõpplahendus hoopis muu.

Sometimes you fall for someone you'd never expect, but that doesn't make it wrong. Doesn't everyone deserve to be happy?

Tere 2013. And how we're gonna be on this year? Ehk oleks hea aeg võrrelda siis 2012 möödapanekuid ja õnnestumisi 2011nda aastaga? Ega eriti ei tahaks vanu asju kusagilt üles kaevata, aga üleüldiselt võib ju põhilisi asju mainida. Tagantjärele mõtlen, kumb aasta siis kokkuvõttes parem oli? Kuu aega või rohkemgi tagasi oleksin veel kahelnud ja ehk selle võidu osutanud 2011 aastale, kuid nüüdseks ma arvan vastupidi. Kõik muutub meeletul kiirusel. Mu jaoks on see 2012 aasta olnud küllaltki meeldejääv. Kooli lõpp, tööle minek, elukoha vahetus jne. Nende kolme suurema muutusega olen ma ka kõige rohkem rahul.
Minu jaoks tundus 2011 eriti halb ja kummaline aasta, kuid kui arvad et enam hullemaks minna ei saa, siis oled rängalt eksinud. 2012 esimene pool suutis tõestada end kui väga muserdava ja halva ajana. Peale kooli lõpetamist hakkas kõik enamvähem ilmet võtma ja ülesmäge minema. Ma ei oska neid kahte aastat enam võrrelda. Täpsem olles, ma ei tahagi. Parem minna vastu uuele ja loodetavasti paremale aastale. Kuid üks asi, mis tasub mainimist ning mille üle on mul hea meel: I'm thankful for new relationships that help us realize how far we've come from who we are.

Iga vea ja eksimuse järel ma luban olla järgneval korral targem. Kuid tundub, et ma ei astu ämbrisse, vaid kõnningi ämbrid jalas. Loll on see, kes vigadest ei õpi... teisalt lollidel on jällegi ilus elu, uskudes ja vaadates kõike. Ma pole kunagi kuulanud teisi, sest et tean - kui midagi läheb valesti, siis saan süüdistada vaid iseennast. Alati tegutseme lootuses, et ei lähe enam miski vanaviisi. Ühel ajahetkel hakkad täheldama mingisuguseid seoseid ja sarnasusi varem tehtud asjadega. Siis aga on järgmine etapp, kus üritad mõelda enda jaoks selgeks - kust maalt läheb piir, kas on mõtet seda ületada või lihtsalt seista piiri taga ja oodata. Kes ei riski, see šampust ei joo.. kuid kas see šampus on väärt seda riski?

- Ära ole inimene, kes peab vaatama tagasi ja mõtlema mis oleks olnud, kui oleks teinud teisiti. -

Aeg on möödunud ning kas ja kui palju ma olen kaugemale jõudnud? Võib lugeda mingis valdkonnas edasiminekut, mõningates valdkondades pole arengut niivõrd märgata olnud. Enda jaoks astusin suure sammu - kolisin Viljandist ära meie pealinna. Töö on üsnagi huvitav ning pole veel kohutavaks rutiinseks igavuseks muutunud. Lennujaamas vähemasti on liikumist peaaegu alati ning uued inimesed igal päeval. Sel kuul vaba aeg on jäänud unustusse. Vaba päev saab maha magatud ning edasi vaid töö ja töö. Valisin pealinna kolimise seetõttu, et tahaks ka ükskord saada omad kogemused ja vitsad kätte iseseisva elu puhul. Ega inimene õpibki ainult läbi enda kogemuste, teiste õpetused ei tule kasuks. Kuna ma suudan vahel olla üleliia põikpäine, siis kulubki ära mõningane "külm dušš" kogemuste näol. Raske ta on, üürid toidud kõik ise osta - kuid kes ei õpi, see ei tea. Ehk siis igapäevane elurežiim on tõepoolest saanud edasiliikumise osaliseks. Valdkonnad, kus ma ühel ja samal kohal seisan, on samad mis olid nad varem - vaimne pool. Mitte et ma poleks üritanud midagi muuta... olen küll. Järelikult ma alateadvuses lihtsalt ei taha, et miski muutuks.

Päris tihti ma isegi igatsen Viljandis olemist. Tallinn on nii kiire, võrreldes Viljandiga. Õnneks veel jõuan selle tempoga sammu pidada. Viljandi puhul on lihtsalt teised võlud ja asjad, mis igatsema panevad. Esiteks ma juba tean seda linna läbi ja lõhki ning kõik seal on niivõrd oma. Ükskõik mis tänaval ma seal ka ei asuks, see on lihtsalt kodu. Inimestest ma kuigiväga enam puudust ei tunne, välja arvatud perekond. Asi selles, et kui keegi kolib kusagile mujale, siis vaikselt ja tasapisi vajub ta teiste jaoks unustusse. Ma tean seda hästi, kuna olen ise lasknud paljudel inimestel enda jaoks unustusse vajuda. Luban ja luban, et kindlasti tahan näha ja teeme midagi, kui kokku saame.. kuid paraku mõtteks see vaid jääbki. Nüüd lihtsalt saan seda enda nahal tunda. Ei, ma pole vihane ega kurb ega solvunud, see lihtsalt on paratamatu. Inimesed kasvavad lahku. Vajalike inimestega saab alati interneti teel suhelda ning nad tulevad ja uurivad ka ise, kuidas läheb ning kunas näha saab. Tegelikkuses on kõik balansis. Vaikselt küll kaotad osad inimesed, kuid uues kohas elades ju tulevad ja tekivad uued juurde. Seega on kõik võrdne. Minevikku ju ei veeta tulevikku kaasa. Vaid osa sellest - vaid see, mis või kes on määratud jääma.
Alati ma murdsin pead, et miks need inimesed kes oma elu peale läksid ja mujale kolisid, miks neil enam aega polnud? Või tahtmist, või viitsimist? Aga nüüd saan igati aru.

Ja mis puutub karmavõlga, siis see töötab.

finals are over, school is over. it might be a new beginning of everything what i had before, or just a new beginning for something else i never had

22 päeva veel. Tahaks öelda, et vabaduseni, kuid tegelikult tähendab see hoopis millegi raskema algust. Me võime olla mingil ajaperioodil füüsiliselt ja materiaalselt vabad, kuid kõige enam ihaldame me vaimset vabadust. Meie vaimne kinnistatus hoiab meid tõrksana, kinnisena ja paljudest asjadest eemal. See suleb meie kõrvad ja silmad ning kipume tegutsema tunde ajel. Loogilisele mõistusele meil pole mõtet loota, sest miks loota millelegi, mis meil tol hetkel puudub. Ilmselt pole ma esimene ega ka viimane inimene, kes tahaks, et oleks shut down nupp meie vaimul ja füüsisel. Me uitame päevast päeva. Lõppkokkuvõttes pole meil ega ka teistel õrna aimugi, mis me teeme. Mingil hetkel jääme lihtsalt lootma sellele, et kõik loksuks paika. Ma arvan, et kõik asjad mida on vaja öelda, tuleks öelda kohe kui saab. Et hiljem ei peaks me muretsema sõnade üle mis jäid ütlemata. Me ei tea kuidas üks või teine lause meie elu võib muuta ega ilmselt ei saagi teadma, kui me ei lausu neid. Kaotada pole ju midagi, sest kõik mis me kaotame polegi meile määratud ega väärt jääma.

Kõike on võimalik ehitada nullist ülespoole, mitte allapoole.

Mida te passite ja olesklete?? Minge võtke oma julgus ja eneseväärikus kokku. Tehke asju mida Teie tahate, öelge asju mida on vaja öelda, minge sinna kuhu Teie tahate. Hakake muutma oma elu selle suuna poole, kus Teie end hästi tunnete.
Paraku on selliste otsuste ja tegude tagajärgedel ka ohvreid, kes kannatavad teie sõnade, tegude ja mõtete pärast. Aga me sündisime siia maailma olemaks iseseisev isiksus, õppima iseendaga ise hakkama saama, arenema suurepärasuse poole.

Tahad enda jaoks ilusamat elu ja maailma? See tähendab ohvreid, vähemal või rohkemal määral. Kui sa pole valmis neid ohvreid tooma, siis pole sa valmis olema õnnelik.