8 kuud ja ei ühtegi arvamust, muljetust ega eluolu kirjeldust? Samas, ei olegi midagi muutunud. Oluliselt vähemalt mitte. Ma olen väsinud. Väsinud paljudest asjadest ja paljudest mõtetest. Teiste mured lähevad mulle korda ja omakorda võtavad minult jõudu vähemaks ja vähemaks. Mis toimub inimesega, kui ta on tõeliselt väsinud ja tüdinenud? Ühel hetkel ei suuda enam sa mõelda reaalselt. Kaob igasugune piir reaalsuse ja ulme vahel. Tekib mingisugune oma mull, milles sa käesoleval hetkel elad ning keegi teine sinna ei mahu. Samas sa jällegi ei mõista, et miks teised inimesed sinust enam aru ei saa ning miks nad ei talita sinu mõtteviisi järgi (isegi kui sa hoiad kõik mõtted enda teada). Hakkad ette kujutama, et kõik on selgeltnägijad ja näevad sinu sisse. Ühtepidi sa tahad, et nad näeksid. Teistpidi võttes hakkad sa paranoiliselt käituma, kui arvad et sinu sisemine mina on kõigile kui raamatukogust laenutatav raamat avalikult loetav. Kuid kas sa tunnistad endale ja teistele, et oled kurnatud vaimselt ja füüsiliselt ja peaksid oma mõtete, muretsemiste ja tegutsemistega veidikene tagasi tõmbama? Lihtne vastus raskele küsimusele: Ei! Me ei tunnista endale vigu ega möödapanekuid kunagi ennem, kui on juba hilja. Ühel hetkel kõik niiöelda plahvatab ning sellega võivad kaasneda üldjuhul kaootilised tagajärjed. Sõnad ja teod, mida sa enam tagasi võtta ei saa. Tahes tahtmata inimesed mäletavad halbu asju kauem kui häid asju. Hea mälestus või meenutus inimesest toob küll naeratuse suule, kuid halb asi võib viia selle naeratuse teatud asjade kohta igaveseks unustusse. Meie keha hakkab halbadest ja vastikutest mõtetest ennast ise sööma. Hing närib end nagunii koguaeg. Ühel hetkel teeme juba enesele teadmata asju alateadlikult ning hiljem ei mäleta me nendest midagi. Tekib mingi parareaalsus, milles tajume end olevat. Aga ikka veel ei taipa me keegi, et midagi on valesti. Sest et selle parareaalsuse oleme me endale ise üles ehitanud ja meie, inimesed, ei taha ju kunagi eksida. Järelikult on ka see kujuteldav maailm ilus ja õige? Punktuaalne, piinliku täpsusega ilus ja moodne, õiglane ja parim? Seda me arvame. Kuid kui me vaid vahel saaksime korraks astuda enda kõrvale, vaadata end justkui teiste inimesete pilgu läbi. Näeksime siis, kuidas me oleme nagu tundetud robotid kellel hakkab aku kohe kohe tühjaks saama.
Mingil ajahetkel see maailm puruneb, justkui õhupall millesse torgatakse nõel. Me kõik oleme ehmatanud üles keset head unenägu, oleme vaadanud segaduses pilguga toas ringi ning ei mõista, mis toimub. Lõpuks rahuneme, saame nö jalgadega maapeale ning suudame rahulikult uuesti uinuda. Selle parareaalsuse kadumise puhul on sama. Oled nagu peata kana, kes ei suuda leida suunda, teed ja ei saa üldse aru mis lahti on. Kõik see enda arust mugav keskkond on kadunud. Oled tagasi vanas reaalsuses kuid sa ei oska enam kiirelt kohaneda. Lõpuks tunned end võõrana võõras kohas. Mida teevad inimesed, kes ei suuda millestki aru saada? Võivad peast lolliks minna. See juhtub muidugi ekstreemjuhtudel. Ma olen hetkel selles punktis, kus õhupall torgati katki ja nüüd hõljud kahe reaalsuse vahel. Aga kumbagisse otseselt sisse ei saa. Minu edasine plaan on lihtsalt seista kõrvale, proovida vaadata end teiste pilgu läbi ja aru saada mis toimub. Tundub, et lihtsalt muud väljapääsu pole. On vaja leida aeg enda jaoks, puhata ja seedida ümberringi toimuvat. Kui me end ise ei aita, siis meie eest ei hakka keegi seda ometigi ju tegema ka. Leia mingi post millele toetuda, võtta aeg maha ja mõelda. Mõelda, mida sa oled väärt ning mis väärtus on su mõtetel. Ära nuta taga asju mida sul pole, ole õnnelik selle üle mis sul hetkel olemas on. Just nende heade asjade üle. Halvad asjad katsu valutult likvideerida, õpi oma väärtushinnangud selgeks. Lihtsalt palun ärge laske oma alter egol võimust võtta enda üle. Sellest ei ole kasu, sellest on ainult kahju, kahju ja veelkord kahju.
0 õudust