Pole ammu kirjutanud. Justkui ei oleks midagi öelda, aga samas on jällegi nii palju. Kõike kirja panna kindlasti ei taha/oska/viitsi. Oma tegemistest kellaajaliselt aru siin ei viitsi anda, kuna mul on tunne, et mõningate silmad loevad seda, kes üldse minuga kokku kuidagi viisi ei puutu kuid kellele kõik huvi pakub. Üleüldises plaanis.. mingil hetkel läks veel rohkem allamäge kui muidu. Kui varem olid probleemid vaid eraelulised, siis hiljem oli kadu lähedaste seas. 2 nädala jooksul kaotada kaks vanavanemat, rusub korralikult. Vanematest kahju, ise püüan olla tugev. Nüüd on see möödas. Raske, muidugi, ses suhtes et koguaeg tulevad meelde kõiksugu mälestused. Vahel ärkan hommikul teadmisega, et nad on mul olemas, sest näen neid unes ja veedan nendega aega. Hommikul kulub natuke aega mõtlemisele ning siis jõuan arusaamale, et kõik oli vaid uni ja nüüdseks on kadunud. Eks kõik see sündmuste jada raputas ikka korralikult, kuid mis ei tapa - teeb tugevaks.
Lõpuks ometi on vaikselt hakanud tervitama kusagilt väikesed kevadetuuled. Päike paistab, soojad ilmad päeval - see on juba vaikselt midagi! Pole kaua jäänud suve alguseni, kus saab läbi üks 3 aasta pikkune õppe-etapp. Käisin siin eelmine nädal tudengivarjuks, mis oli super!! Kui kõik peaks minema suvel plaanipäraselt, siis oleksin ma küll üks õnnelikumaid! Öeldakse, et kui midagi väga tahta, siis saab ka. No, seda siis toob tulevik näha. Sellist suurt kevadväsimust polegi veel peale tulnud. Aga otse loomulikult ei saagi tulla, kui ilmad jätkuvad ilusatena.
Osa inimesi kaob ümbritsevast ära, osa sulandub ajutiselt juurde. Aga vähemalt on nad kusagil ikka olemas! Kui vaja, siis saab ikka alati nende poole pöörduda.
Viimasel ajal midagi sisukat polegi suutnud korda saata. Küll see aeg tuleb.
Täna sai Liisaga Huntaugu "mätas" ka sisse õnnistatud kerge joogiga. Kevade-liigud 2012 said nüüd kirja. Tulevad soojemad ilmad, tulevad tihedamad istumised!