skyscraper

nojaa, skyscraper. laul mis lihtsalt on see, mis meenutab absoluutselt kõik valusa ja samas ka meeldiva su minevikus. kaua me jõuame minevikus sobrada? lihtsam oleks tegelikult jätta kõik seljataha ja liikuda edasi. me jätame kõik muidugi seljataha, kuid alati on üks tükike kõigest meiega kaasas. ja see pisike osake lööb meid jalult just nendel hetkedel, kui me seda ei oota ja kui seda pole vaja. tegelikult olen ma aru saanud, et oma mõtetega vangistan ma ennast täielikult. mina ise ei lase endal edasi liikuda, justkui sunniksin end istuma piinapingil ja seda üsna pikalt. siiski, ma ei kurda ka. peaasi, et ma ise olen rahul ja suudan olla. vahel me tahame võimatut ja lükkame enda eest kogu võimaliku. ilma mõtlemata, et selle võimaliku toel võime saada võimatule lähemale. pigem on üldlevinud arvamus, kui parimat ei saa siis ei taha seda halvematki - lihtsam on üldse olla ilma millegitagi. me kõik teeme enda elu ise raskeks ning tihtipeale me ei saa sellest aru. ühel hetkel, kui see teadmine meid tabab, siis on juba liiga hilja. oleme kaotanud kõik lihtsalt selle eest, et mõtleme mis võiks olla. ma leian, et mis siis? kaotan siis kaotan. vähemalt on mingid sihid ja püüdlused. kõik mis on määratud jääma, see jääb. mis kaob, see pole kunagi mul pidanud olemagi.