vahel on mäng parem, kui võit ise

Ma arvan, et elus pruugi olla valesid otsuseid ega ka õigeid otsuseid. Nad eksisteerivad mingisugusel metatasandil. Igal asjal on oma kindel aeg ja koht. Tagajärjed on meile tihtipeale üllatuseks, seda siis nii heas kui halvas mõttes. Ise tunnen enda puhul, et on erinevad perioodid. Üks neist on see, kus lasen niiöelda saatusel otsustada ning teine on see, kus võtan ohjad enda kätte ning üritan suunata tegevuskäiku vastavalt vajadusele. Vahel suunan ma üsna valesti, kuid tuleb ka need valed versapostid läbida. Seda selleks puhuks, et õppida nautima neid õigeid tegevusi. Õpime hoidma õigeid inimesi enda ümber, õpime mõistma oma murede tähtsust kui ka tähtsusetust.

Eksimused ning valed suunad juhatavad meid mõnikord hoopis palju õigema suuna poole. Sa ei tea mis on vale, kui pole kogenud õiget.
Alles siis, kui millegi kaotame, taipame millest ilma jäime. Vahel on selleks liiga hilja ning vahel annab midagi päästa. Kuid mis on siis, kui midagi päästa pole? Kas tasub nukrutseda või hoopis tuleb tõsta püsti pea ning vaadata sirge seljaga tulevikule otsa. Varemalt ma kurvastasin rohkem ning igatsesin vanu tegevusi, inimesi ning harjumusi. Nüüd olen ma saanud aru, et see neid asju tagasi ei too ning ei peakski tooma. Iga hea mälestus, inimene või tegevus on olnud meile õpetuseks. Kõik on olnud meie minevikus mingi eesmärgiga. Vahel, kui miskit läheb väga halvasti, hoiame me kahe käega peast kinni ning mõtleme:" Miks ometi? Mis järgmiseks? Miks just minuga?" Me tihtipeale ei saagi ju reaalselt aru saada kohe järgmisel päeval, et miks või milleks see hea oli?! Mõnest halvast asjast saamegi alles näiteks aastate pärast aru, milleks nad head olid. Mida aeg edasi, seda rohkem ma taipan igasuguste oma vigade tähendusi ning tagajärgi.

Kui meil läheb hästi, isegi üllatavalt hästi, siis on see väga hea. Aga see õnn ongi tulnud millegi arvelt. Seepärast peaksimegi hoopis oma õnne ning heaolu rohkem nautima, kui seda praegu teeme. Sest kunagi oleme me alateadlikult pidanud midagi loovutama selle nimel. Mäletan, et Tallinna kolides kaotasin ma nii mõnedki head inimesed enda ümbert. Olin küll kurb, kuid nüüd ma naeratan mälestusi meenutades. Samuti olen ma tohutult tänulik, et mu ellu tuli juurde ruumi uutele inimestele, kes on mulle näidanud asju ja tegevusi uue nurga alt. Kes on mind õpetanud, juhtinud ja suunanud. Kes on näidanud mulle, kes ma olen ning aktsepteerivad seda. Osad inimsuhted käivadki läbi etappidena. Igalt inimeselt on meil midagi õppida, igast tegevusest on teatud nüansse vaja tähele panna. Inimene ju õpib kogu elu - kuid ta ei õpi midagi uut, lugedes sama raamatut otsast peale uuesti ja uuesti. Ma eksin ise ka tihtipeale, korrates oma vigu või rääkides iseendale vastu. Nendel hetkedel kasutan ma oma sisetunnet ning usaldan seda jäägitult. See on asi, mis on mind elus väga harva alt vedanud. Enamus altvedamised on tulnud hoopis sellest, et ma pole sisetunnet usaldanud. Ma ei taha väita, et ma oleksin mingi awesome kõhutundega tüdruk. Ei olegi. See on lihtsalt asi, mida olen hakanud viimasel ajal üha rohkem ja rohkem mõistma ning see pole ju halb asi.

Viimane asi, milles ma üsna veendunud olen - ärge laske end õpetada ega ettekirjutisi teha. Tõsi, paljud tahavad meid õpetada täiesti hea südamega ning ma täiesti usun seda. Kuid teisalt usun ma ka seda, et kui me teatud asju omal nahal läbi ei koge, siis me ei õpi ka. Nendest kogemustest tekivad tingitud refleksid. Kasvõi hea näide: lapsele öeldakse, et ära katsu pliiti: see on kuum! Laps tõesti kuulab sõna, kuid kiusatus on ikka. Ühel hetkel ta läheb ja salaja siiski katsub selle pliidi ära ning saab valusalt kõrvetada. Järgmised korrad ta seda ei tee, ta omandab tingliku refleksi. Talle seostub pliidiraua katsumine valuga. Mõned asjad siin elus peame läbi kogema, isegi kui need teevad haiget või nõrgendavad meid.