On 18. veebruar. On öö ja taaskord avastan end mõttelt, et juba on käes 2014. Kuhu kurat kadus 2013nes aasta? Tihti on tunne, et läksin magama 2012 aastal ja ärgates oli juba 2014. Täpselt selline tunne, nagu oleks koomas olnud terve aja. Võib-olla põhjuseks oli ka see, et terve aasta ei toimunud mu elus mitte midagi värvikat ega põrutavat. Üleeile sai poolteist aastat Tallinnas töötamisest ja samuti on uues kodus täitunud juba 8,5 kuud. Ikkagi on tunne, nagu oleks kõige algus toimunud eile. Kui Tallinna kolides olid mul seatud siiski teatud eesmärgid, siis nüüdseks on need vajunud unustuste hõlma. Põhjus ei peitu mitte ainult elu-olu muutustega, vaid nüüd tean ja näen, milline on elu iseenda rahakotil ja kõige eest vastutades. Oi kui hea ja lihtne oleks emme-issi hõlma all elada, raha saada niiöelda "eikusagilt" ja mitte muretseda kas arved on tasutud või kas söök on laual. Omaette olles see päris nii ei ole. Palgapäeval esimese asjana saavad tasutud arved. Kas ja kui palju, selle oleme endale ise määranud. Kohustuste tasumine ennekõike ja siis alles võivad muud lõbud alata. Olete te kunagi väiksena mõelnud, kui väga tahaks juba suur olla. Tahaks ise otsustada enda eest ja tahaks käia tööl. Teenida raha ja osta mida hing ihkab? Kes meist ei unistaks ilusast majast, heast autost, rahapuudest ja ideaalsest abikaasast, rääkimata musterlastest. Me pageme lapsepõlvest, lootuses kiiremini suureks saada. Meile tundub täiskasvanute maailm illusioon ideaalsusest. Maailm kus kõik on lubatud ja kõik on võimalik. Unustame veeta täisväärtuslikku aega lapseeas. Aga mitte keegi ei teinud väiksena meile selgeks, et tegelikult see illusioon on väga petlik. Et need mured mis tekivad vanemas eas, ei ole võrdväärsedki sellega, nagu olid väiksena marraskil põlv ja õunaraksus olles kellelegi vahele jääda. Tõsi, meie jaoks probleemide suurus võrdub meie arusaamaga elust. Mida noorem oled, seda vähem oled kogenud ja näinud erinevaid asju. Võib öelda, et sellisel perioodil maailmavaade on väga kitsarinnaline. Kooliteed lõpetades tunduvad meile suurte probleemidena vastamata ained ja puudulikud hinded, me vaid naerame selle üle, mis tundus probleemina 7 või 14 aastaselt. Küll aga juba 25-selt me naerame selle üle, mis oli probleemiks kooliajal. Ja nii jätkates aastatega võiks ma siia pikad pikad read kirjutada. Saite mu mõttest aru küll. Nagu kasvame meie, kasvavad meie väärtushinnangud ja muutuvad meie eesmärgid. Mul on hea meel, kui keegi juba 18neselt teab mida ta elult tahab. Paljude puhul muidugi tekib küsimus, kas nende eesmärgid pole mitte "peale surutud". Olgugi ühiskonna, vanemate või kellegi kolmanda poolt. Olen kuulnud küll, näiteks:
k: küsin tuttavalt, et noh õpid ülikoolis seda toda jah?
t: jaajaa õpin küll, juba teine aasta.
k: a miks just seda eriala läksid?
t: ah see oli lihtsalt see, kuhu sisse sain. muidu väga ei huvita see.
k: no selge, aga miks sa üldse läksid siis seda õppima, kui ei taha?
t: mul muidu vanemad oleks mu peale väga kurjad, kui ma poleks läinud edasi õppima...
Ja selle dialoogi võib samahästi asendada ka sellega, et laps käib vanemate jälgedes, aga mitte omal soovil. Ma võin küll mõelda, et mu elust on läinud praegu poolteist aastat ühes kohas töötamise peale ja kusagile arenenud pole. Aga vähemasti, sean ma omale valikud ise. Mind õnneks pole vanemad kunagi sundinud ega tahtlikult suunanud. Kui keskhariduse omandamine muidugi välja jätta, aga see suunitlus on ju iseenesest mõistetav. Veel olen 22, mõtlen et aega on küllaga. Noh, 100 aasta lõikes on rohkem kui kolmveerand aega alles. Ma olen praegu lihtsalt ära mugavnenud selle rutiiniga. Kindel töö, kindel kodu, kindel mees ja kindlad kohustused. Kui nendest ühte elementi muuta, siis mingil määral muutuvad kohe ka kõik teised. Ma ei viitsi/julge riskida sellega, et mis selle ühe elemendi muutus kaasa endaga tuua võib.
The individual has always had to struggle to keep from being overwhelmed by the tribe. If you try it, you will be lonely often, and sometimes frightened. But no price is too high to pay for the privilege of owning yourself.
Jutu algusesse tagasi pöördudes.. Mina unistasin ka alati omapead olemisest. Olemine ilma ühegi käsu ega keeluta. Käsud ja keelud määran ma ise. Kas nüüd on parem olla? Sellel on omad plussid ja miinused. Kokkuvõttes, ma valiksin vist tõepoolest täiskasvanu elu. Sest täiskasvanuna on sul võimalik midagigi muuta, lapsena aga oled sa küll söönud, kaitstud, pestud kustud kammitud aga sellega see asi piirdubki. Kui on olemas selline asi nagu ettemääratud saatus, siis küll kõik läheb veel paremaks. Miskit ikka muutub paremuse poole.
- Today I love myself as I love my god: who could charge me with a sin today? I know only sins against my god; but who knows my god? -
2 õudust
Ja kui ettemääratud saatust pole?
ReplyDeletesiis määrame ja teeme me omad valikud kõige parema suunas ise. me teeme neid hetkel ka, aga miski vahel ikka seisab sellel ees. vb ongi saatus:D? mis kätt ees hoiab
ReplyDelete