drown in the now

Viimasel ajal ma tunnen, nagu ma sammuksin koguaeg ühe koha peal. Samas aeg liigub, elu liigub ja ma ise liigun ka. Aga ma ei tea mis suunas, seega tundubki täiesti ühel kohal seismine. Jah, kuigi mul on sihid paigas - pean siiski ootama. 16nest teoreetilisest õppetöö nädalast on 2 läbi kohe. Kusjuures, kiirelt läheb. Jah, kõik läheb kiirelt, aga mingid asjad jäävad. Asjad ja olud, mida parandab vaid aeg. Inimesed tulevad ja lähevad - kes jäävad, need jäävad. Need, kes on sinu kõrval ka rasketel aegadel, need tõenäoliselt on seal ka edaspidi. Väheks on neid jäänud. Kuid milleks inimesele vaja sadat head sõpra, kui võib olla vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda väga häid sõpru. Kunagi, ei saa kelleski ega milleski kindel olla. Olgu nii head inimesed su ümber kui nad on, tahes tahtmata kunagi juhtub mingi vale liigutus ikka. Kas iseenda, või teiste poolt. See on kõigil nii. Ma ei pea hetkel vaid ennast silmas. Mingil hetkel elus tahame kõigele käega lüüa ja unustada kõik soovid, unistused, olemised ja teadmised. Aga siis on ikkagi alati keegi, kes meid tagasi maa peale toob ja suunab meid. Ma olen suhteliselt palju uurinud numeroloogiat. Enda numbritega on päris huvitavaid kokkusattumusi. elus jookseb mul väga palju number 9, mis on ka minu lemmiknumber. Elutee number on 11/2. 11 on maagiline arv ning tähenduselt kirjeldab see seda, et mu elus on mingi mission, mille ma pean läbima. Millegi pärast olen ma siin ilmas, et midagi tähtsat teha. See ei pea olema inimkonna hüvanguks. Aga ma ei tea, mis see on. 20 aastasena on suht ebareaalne ka seda kindlalt teada. Teostatav, aga teadmatu siiski veel. Igaljuhul numbrite ja elutee järgi on mul väga tugev intuitsioon ja mul on maagilisi võimeid. Okei, kes usub maagiat ja kes mitte. Jumalat, kuradit ja selliseid jumala-staare või kujutisi ma ei usu, samas ka ei halvusta. Jään neutraalseks. Pigem usungi saatust ja no näiteks kasvõi maagiat. Numeroloogia iseloomustuse järgi peaksin ma arendama endas võimeid. Kuna mul kooli ja trenni kõrvalt jääb ikka vähe aega ka, siis pole midagi parata. Mind on see alati huvitanud - kõiksugu esoteerika. Ostsin ükskord endale aura lugemise raamatu. Aga miks siiani käsitlenud seda pole, ma ei tea veel. Vahel mul on kombeks jätta asjad poolikuks, oodata, vaadata ja hiljem edasi nendega tegeleda. Mul on raske mingit asja alustada ja see lõpuni viia. Vahepeal pean alati pausi pidama. Ma võin näiteks kasvõi võtta kätte lõnga ja kudumisvardad, ütleme et kooksin ühe kinda valmis ja paari kuu pärast teise. Ma tahan koguaeg nii paljude eri asjadega tegeleda, mitte küll samaaegselt, sest mingi asi jääb ju alati unarusse, nagu ma eelnevalt mainisin. Pöördun alati vanade lõpetamata asjade juurde tagasi, kui tuleb tuju ja kui olen välja mõelnud kuidas ja mida teha., eriti on näha mu tegevuse ja mõtete muutumist blogis olevatest postitustest. alustan mingi lausega, võib-olla 2-3 lauset samast teemast veel ja siis on kohe mingi uus teema mis absoluutselt ei haaku eelnevaga. Ja nii ta läheb, rida rea järel. Läheb ja läheb ja läheb.. tihtipeale jooksen kui peata kana, paljud lõpetamata asjad ootavad oma järge. Teiste hüvanguks mulle ei meeldi projekte enda kanda võtta, sest et mulle ei meeldi selline tagant utsitamine ja sundimine. See viib mult viimsegi isu midagi teha.