aasta edasi

Kohe varsti on käes jälle üks päev aastas, mis muide igal aastal tuleb. Nii umbes sel ajal, kui on käes järjekorras 9s kuu ning antud kuu 9s päev. See on ühtlasi mu lemmikpäev aastas. Meeldivuselt järgmine oleks vist aastavahetus ning top2 ongi läbi. Et nüüd mingit vale arusaama poleks, siis Ei, ma ei oota pikisilmi oma sünnipäeva, ei loenda päevi ning ei vahi aktiivselt kalendrit mõeldes PALUN TULE JUBA!! Lihtsalt ühel hetkel, kui see päev kätte jõuab, on see ju nii tore! Ma tean väga palju inimesi oma tutvusringkonnast, kes on sellisel arusaamal, et:" Sünnipäev on ju nii nõme ja mõttetu, saad aasta vanemaks. Mulle küll sünnipäev ei meeldi." No okei, ma saan poindist aru. Jah, me tõesti saame oma sünnipäeval aasta vanemaks, vau eksole. Aga teisalt, see on vältimatu asi. See tuleb nii või naa, vanus suureneb hoolimata sinu trotsist ja tahtmatusest. Ma olen leppinud sellega, et see on vältimatu. Miks peaksin ma sellele hambad ristis vastu hakkama? Pigem just nautige seda. Aastaid tagasi, päev, mil teie ema teid ilmale tõi ning te saite teha oma esimesed hingetõmbed.
Näiteks mulle tõesti meeldivad õnnitlused, mulle meeldib ärgata hommikul ning mõelda Vot täna on minu päev! Mulle meeldib see "kõrgendatud" tähelepanu ning sellel päeval on tavaliselt tuju ka eriti hea. Seega isegi õnnesoovid, mis ehk ei tule niivõrd siirast algallikast, on teretulnud. Küll aga olen täheldanud aastate jooksul korduvat mustrit. Iga õhtu, ehk siis 8-nda septembri õhtupoolik on kuidagi morn. Tusane ja tujutu. Lihtsalt kulgen läbi aja, ruumi ning tegude ja ei taha isegi süveneda millessegi. Ma pole sellele seni põhjust leidnud.
Täna õhtul, mitu tundi ma istusin köögis. Üksinda kodus, hakkisin salatimaterjali ning jõin siidrit. Jäin mõtlema homsele ning üleüldiselt vanuse kasvule. Varsti saab 23-st 24. Kas ma olen õigel rajal? Kas ma olen eluga rahul? Kas 23/24-selt peaks üksi kodus siidrit jooma ja salatit hakkima? Kas kas kas. Teine hetk mõtlesin, mis kuradima Kas? Aga kas äkki ma lõpetaks sellised totrad mõtted? Ma olen elus täpselt selles punktis, mis on ette nähtud. Jaa, tõsi, paljudel sõbrannadel/tuttavatel on juba minipere, lapsed, kõik muu. See paneb paljudele alateadlikult äkki "pressure'i" peale küll? Ilmselgelt on see ka minu alateadvuses midagi muutnud, sest muidu ma sellest ei mõtleks. Kuid kas on siis halb olla peatselt 24 aastane, vallaline, käia tööl ning elada omaette..kaugel pereplaanidest? Olgem ausad, meil ei ole absoluutselt mitte kuhugi kiiret(ma ei pea silmas trollile jooksmist või tööle jõudmist :D ).
Mida aasta edasi, seda rohkem taipan ma veel üht asja. JUMAL TÄNATUD, et ma ei ole tänapäeva noor. Tänapäeva noore all pean ma silmas praeguseid puberteete, no ütleme kuskil 12-16. Täitsa (vabandage väljenduse pärast) kohutav, mida mu silmad ikka näevad. Kas tõesti omal ajal oli ka nii? No kurat ei saanud ju olla. Esiteks, polnud meil sellises vanuses nutiajastu ega üldse sellelaadseid seadmeid, mis tänapäeval iga noore taskust välja upitavad. Ma isegi ei suuda tänaval eristada vanust enam.. Vaatad, püss tsikk raudselt mingi 23. Aga kuskilt poole kõrvaga kuuled, et ta on 15. Mulle lihtsalt kõrvaltvaatajana tundub, et neil tänapäeva noortel ei ole sellist lapsepõlve, mida iga laps väärt on. Seda toredat, kus puude otsas ronitud sai ning herneraksus käidud.