you can't turn back the clock, you can't turn back the tide

Leidsin kodust mingi vana plaadi, vanade lauludega. Kokkuvõtlikult laulud, mida kuulasin kui umbes 16-17 olin. Muidugi tuli nostalgia peale. Iga lauluga meenub mingi teatud ettevõtmine või veedetud aeg sõpradega. Igas laulus peitub rohkem kui 1 mälestus. See oli minu jaoks aeg, millest algas muutumine selleks, kellena ma end tänasel päeval näen. Väikelinnast pärit tüdruk, kes on suurde linna laiali lastud. Need enne täisealiseks saamise aastad olid vist kõige vingemad, mis siiani olnud. No, noorusaja mõttes. Oma seltskond, omad inimesed ja omad tegemised. Kõigil oli hea muretu olla, ainuke mure tundus olevat et „kunas omeeeetiii me 18 saame.“ Noh, lõpuks kui meil see vanus kätte jõudis, selgus et sellest polnudki midagi erilist oodata. Nüüd aga ei tea ma 90% inimestest enam midagi.. kus nad elavad, millega tegelevad, mida õpivad või kus töötavad. Paratamatult tuleb uus eluetapp peale ja nii ta läheb. Vana jääb mingil määral unustusse, aga alati mälestustesse. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegustest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Ega me keegi tahtlikult ei võõrandu, lihtsalt asjad kulgevad oma rada pidi. Tekivad uued inimesed, uued plaanid ja uued perspektiivid. Loomulikult ei saa sa igapäev suhelda ja olla samade inimestega, kellega olid koos 7 aastat tagasi ning oled ka nüüd. Kõik ei saa ju teha sama tööd, õppida sama asja ja veel vähem elada samas kohas. Me pole keegi sama inimene, kes me olime 5 või 7 aastat tagasi. Ja teinekord mõtled, et jumal tänatud et me samasugused enam pole. Me ei saa jääda elama minevikus, peame ikkagi vaatama ja proovima seda, mis tulevik toob. Ega kergemaks ei lähe, kõigest huvitavamaks. Muidugi raskemaks ka, kuid vanemana on sul lihtsam neist raskustest üle saada. Kuigi eks me paljud tahaksime vahel astuda kõrvale reaalsusest ning korrata kasvõi üheks õhtuks seda, mis oli kunagi. Võib-olla me lihtsalt igatseme seda turvatunnet ja kindlust, kus me ei pidanud enda eest niipalju muretsema. Nüüd käid ringi, vaatad kuidas su vanad tuttavad kas saavad lapsevanemateks või mõned, kes on täiega põhja käinud. Kes endiselt on selles samas staadiumis, mis nad olid 7 aastat tagasi. Seda viimast justnimelt on väga kurb vaadata. Nii suur ja lai maailm, aga mõned ei oska selle eeliseid ära kasutada. Ka mina ei tunne, et kasutaksin kõike ära, mis mujal pakkuda on. Aga seni kuni riided seljas, söök laual ja katus pea kohal..ei saaks nagu väga nuriseda ka. Eks ma võin ju arvata, et võiksin olla väärt paremat tööd või palka. Samas, ma ei nurise väga töö kohta, see on omamoodi üsna huvitav ja pole rutiinne. Näeb välja palju erinevaid situatsioone ja saad olla osa sellest, aga palk võiks sellise töö juures tõesti parem olla. Õudselt tüütu on kuulata, et ooiii näed tõstsime nii mitu senti palka ja miks keegi küll rahul pole? Aga no me kõik käime ju poodides, kas tõesti ma peaksin rõõmustama pisukese palgatõusu üle, kui sealjuures poodides hinnad samamoodi kerkivad nagu pärmitaigen soojuse käes? Ma elan koos oma kalli inimesega, kes töötab minuga koos samas kohas. Ja kahepeale me saame kokku pannes inimväärse summa. Aga paljud elavad üksinda, on üksikvanemad. Sellise raha eest pidada korterit Tallinnas, osta süüa ja veel kasvatada last? No kuidas see võimalik on? Kas tõesti need üksikvanemad on siis pannud hiigelsuured alimendid lapse isale peale? Näen, et inimene elab üksinda, kasvatab mitut last. Saab oma 500 eurot palka kätte ja aga näedsa, kuskilt saadakse ikka omale uus telefon ja uued riided ja puha. No ausalt, 500 euroga seda ei saa.
Kuigi ma tööl käimise tiheduse ja palgasuhtega rahul pole, siis vähemasti nutma ka veel ei aja. Mina ei viitsi ka vahetada töökohta sellepärast, et lihtsalt vahetada. Lähen uude kohta, kus saan sama palga? Aga pean kõike alustama nullist alates. Kahjuks elu on näidanud, et ka käed rüpes istuda ja ootama jääda, et sinu ees rahakad uksed avatakse – seda ei juhtu suure tõenäosusega. Aga mida mina praegu ootan? Ma veel ei tea, tõesti ei tea. Ju ma ootan imetegusid. Välismaale nagu ei taha ka minna. Ega sealgi mind pudrumäed ei oota, nagu mu vanemad mulle alati ütlesid. Tõepoolest, ei ootagi. Tööd pead sa ikkagi ühtemoodi tegema igalpool. Et vähegi hingetõmbavat elukvaliteeti endale lubada, jääbki see mõte, et puhkame alles siis kui oleme „viimsele teekonnale läinud.“