Kuu alguses osutus mulle juhtuvat nädal aega puhkust. Ise ma seda planeerinud polnud, kuid miskipärast oli ta graafikusse märgitud ning seda edasi lükkama ma ka ei hakanud. Jäin töörežiimi niivõrd sisse, et unustasin, et vahel on vaja ka tahes tahtmata puhata. Lihtsalt kui ühel hetkel hakkab kõik toimima justkui autopiloodil ning ise asjasse süvenemata, ei taipa seda, et oleme väsinud. Arvestades mu viimaste kuude Viljandis käimise tihedust või külaskäikude kestvust, otsustasin puhkuse ajal seal veeta lausa 5 päeva. Seal pikemalt olles, taipasin kuidas ma olen võõrandunud sealsest elust-olust. Olgugi, et tunnen endiselt kasvõi kinnisilmi käies ära kõik kodulinna väikesed tänavad ja linnas tuttavaid nähes tervitan neid. Võõrandunud selles mõttes, et kaugenenud inimestest väga palju ning tegevust leida või tahe teha midagi, selle võimalus oli nullilähedane.. kuigi võib vist öelda ausalt, et siiski päris null mitte nulli lähedane. Ma pole pettunud ega midagi, lihtsalt olen lõpuks ometi end täiesti Tallinnasse sisse elanud ja tunnen end siin justkui kodus. Viljandis aega veetes tuli ikka meeletu igatsus pealinna ja ühe armsa inimese järele. Õnneks need igatsused said ammendatud juba mõned minutid peale Tallinna linnapiirist sisse sõitmist. Mõne päeva pärast saab pool aastat elatud siin. Poole aastaga ei jõua just palju muutuda, aga inimene ise võib küll leida end hoopis teiste mõtete ja väärtuste keskelt. Sama on ka minu puhul. Ma ei ütleks, et ma olen kardinaalselt teine inimene vaid pigem seda, et ma olen muutunud rahulikumaks ja näen paljusid asju hoopis teises valguses. Hindan või kaalutlen mõningaid asju teistmoodi ja olen hoopis rõõmsam. Siiski käivad vahel ka mul omad tujud, mis on vahel põhjusest tingitud ja vahel täiesti alusetud. Sekundiga võin muutuda rõõmsast inimesest vaikseks ja kapselduda iseendasse või siis vastupidi. Seda kommet, või pigem omadust on raske välja juurutada. Need põhjuseta tujulangused on idiootsed, käin ringi ja mõtlen nagu ma vihkaks kogu maailma. Inimesed hoiavad eemale, ilmselt on juba näost näha, et minust hetkel asja ei saa. Kuid samas sellistel hetkedel mul just ongi vaja pigem seda järeljooksmist ja tähelepanu. Mitte küll kõigi tähelepanu. Üldjuhul on selleks vaid paar üksikut inimest, kes võiks järel joosta. Kui aga see tuju kaob, on kõik nii nagu vanaviisi. Ilus ja lilleline. Eriti õnnelikuks teeb mind see, et on olemas üks üliarmas inimene, kes mind naeratama paneb. Seda ei saa kirjeldada sõnadega enam, erakordsed sõnad tuleks vist välja mõelda selle jaoks :)
- Sometimes, there comes a moment when you feel absolutely nothing. You take a time to figure out what's going on? Why are you suddenly so free and empty at the same time. It takes about a minute or two. Then you see it, you see him/her. And this calm peace and emptiness what you had about a minute ago, gets filled up so easily. And you know, it's finally there. In a right place. And that's where all the good things start. It takes time, but eventually you get what you deserve. You've fallen in for someone so good, and someone has fallen in for you. -
0 õudust