8 kuud ja ei ühtegi arvamust, muljetust ega eluolu kirjeldust? Samas, ei olegi midagi muutunud. Oluliselt vähemalt mitte. Ma olen väsinud. Väsinud paljudest asjadest ja paljudest mõtetest. Teiste mured lähevad mulle korda ja omakorda võtavad minult jõudu vähemaks ja vähemaks. Mis toimub inimesega, kui ta on tõeliselt väsinud ja tüdinenud? Ühel hetkel ei suuda enam sa mõelda reaalselt. Kaob igasugune piir reaalsuse ja ulme vahel. Tekib mingisugune oma mull, milles sa käesoleval hetkel elad ning keegi teine sinna ei mahu. Samas sa jällegi ei mõista, et miks teised inimesed sinust enam aru ei saa ning miks nad ei talita sinu mõtteviisi järgi (isegi kui sa hoiad kõik mõtted enda teada). Hakkad ette kujutama, et kõik on selgeltnägijad ja näevad sinu sisse. Ühtepidi sa tahad, et nad näeksid. Teistpidi võttes hakkad sa paranoiliselt käituma, kui arvad et sinu sisemine mina on kõigile kui raamatukogust laenutatav raamat avalikult loetav. Kuid kas sa tunnistad endale ja teistele, et oled kurnatud vaimselt ja füüsiliselt ja peaksid oma mõtete, muretsemiste ja tegutsemistega veidikene tagasi tõmbama? Lihtne vastus raskele küsimusele: Ei! Me ei tunnista endale vigu ega möödapanekuid kunagi ennem, kui on juba hilja. Ühel hetkel kõik niiöelda plahvatab ning sellega võivad kaasneda üldjuhul kaootilised tagajärjed. Sõnad ja teod, mida sa enam tagasi võtta ei saa. Tahes tahtmata inimesed mäletavad halbu asju kauem kui häid asju. Hea mälestus või meenutus inimesest toob küll naeratuse suule, kuid halb asi võib viia selle naeratuse teatud asjade kohta igaveseks unustusse. Meie keha hakkab halbadest ja vastikutest mõtetest ennast ise sööma. Hing närib end nagunii koguaeg. Ühel hetkel teeme juba enesele teadmata asju alateadlikult ning hiljem ei mäleta me nendest midagi. Tekib mingi parareaalsus, milles tajume end olevat. Aga ikka veel ei taipa me keegi, et midagi on valesti. Sest et selle parareaalsuse oleme me endale ise üles ehitanud ja meie, inimesed, ei taha ju kunagi eksida. Järelikult on ka see kujuteldav maailm ilus ja õige? Punktuaalne, piinliku täpsusega ilus ja moodne, õiglane ja parim? Seda me arvame. Kuid kui me vaid vahel saaksime korraks astuda enda kõrvale, vaadata end justkui teiste inimesete pilgu läbi. Näeksime siis, kuidas me oleme nagu tundetud robotid kellel hakkab aku kohe kohe tühjaks saama.
Mingil ajahetkel see maailm puruneb, justkui õhupall millesse torgatakse nõel. Me kõik oleme ehmatanud üles keset head unenägu, oleme vaadanud segaduses pilguga toas ringi ning ei mõista, mis toimub. Lõpuks rahuneme, saame nö jalgadega maapeale ning suudame rahulikult uuesti uinuda. Selle parareaalsuse kadumise puhul on sama. Oled nagu peata kana, kes ei suuda leida suunda, teed ja ei saa üldse aru mis lahti on. Kõik see enda arust mugav keskkond on kadunud. Oled tagasi vanas reaalsuses kuid sa ei oska enam kiirelt kohaneda. Lõpuks tunned end võõrana võõras kohas. Mida teevad inimesed, kes ei suuda millestki aru saada? Võivad peast lolliks minna. See juhtub muidugi ekstreemjuhtudel. Ma olen hetkel selles punktis, kus õhupall torgati katki ja nüüd hõljud kahe reaalsuse vahel. Aga kumbagisse otseselt sisse ei saa. Minu edasine plaan on lihtsalt seista kõrvale, proovida vaadata end teiste pilgu läbi ja aru saada mis toimub. Tundub, et lihtsalt muud väljapääsu pole. On vaja leida aeg enda jaoks, puhata ja seedida ümberringi toimuvat. Kui me end ise ei aita, siis meie eest ei hakka keegi seda ometigi ju tegema ka. Leia mingi post millele toetuda, võtta aeg maha ja mõelda. Mõelda, mida sa oled väärt ning mis väärtus on su mõtetel. Ära nuta taga asju mida sul pole, ole õnnelik selle üle mis sul hetkel olemas on. Just nende heade asjade üle. Halvad asjad katsu valutult likvideerida, õpi oma väärtushinnangud selgeks. Lihtsalt palun ärge laske oma alter egol võimust võtta enda üle. Sellest ei ole kasu, sellest on ainult kahju, kahju ja veelkord kahju.

Kuu alguses osutus mulle juhtuvat nädal aega puhkust. Ise ma seda planeerinud polnud, kuid miskipärast oli ta graafikusse märgitud ning seda edasi lükkama ma ka ei hakanud. Jäin töörežiimi niivõrd sisse, et unustasin, et vahel on vaja ka tahes tahtmata puhata. Lihtsalt kui ühel hetkel hakkab kõik toimima justkui autopiloodil ning ise asjasse süvenemata, ei taipa seda, et oleme väsinud. Arvestades mu viimaste kuude Viljandis käimise tihedust või külaskäikude kestvust, otsustasin puhkuse ajal seal veeta lausa 5 päeva.  Seal pikemalt olles, taipasin kuidas ma olen võõrandunud sealsest elust-olust. Olgugi, et tunnen endiselt kasvõi kinnisilmi käies ära kõik kodulinna väikesed tänavad ja linnas tuttavaid nähes tervitan neid. Võõrandunud selles mõttes, et kaugenenud inimestest väga palju ning tegevust leida või tahe teha midagi, selle võimalus oli nullilähedane.. kuigi võib vist öelda ausalt, et siiski päris null mitte nulli lähedane. Ma pole pettunud ega midagi, lihtsalt olen lõpuks ometi end täiesti Tallinnasse sisse elanud ja tunnen end siin justkui kodus. Viljandis aega veetes tuli ikka meeletu igatsus pealinna ja ühe armsa inimese järele. Õnneks need igatsused said ammendatud juba mõned minutid peale Tallinna linnapiirist sisse sõitmist. Mõne päeva pärast saab pool aastat elatud siin. Poole aastaga ei jõua just palju muutuda, aga inimene ise võib küll leida end hoopis teiste mõtete ja väärtuste keskelt. Sama on ka minu puhul. Ma ei ütleks, et ma olen kardinaalselt teine inimene vaid pigem seda, et ma olen muutunud rahulikumaks ja näen paljusid asju hoopis teises valguses. Hindan või kaalutlen mõningaid asju teistmoodi ja olen hoopis rõõmsam. Siiski käivad vahel ka mul omad tujud, mis on vahel põhjusest tingitud ja vahel täiesti alusetud. Sekundiga võin muutuda rõõmsast inimesest vaikseks ja kapselduda iseendasse või siis vastupidi. Seda kommet, või pigem omadust on raske välja juurutada. Need põhjuseta tujulangused on idiootsed, käin ringi ja mõtlen nagu ma vihkaks kogu maailma. Inimesed hoiavad eemale, ilmselt on juba näost näha, et minust hetkel asja ei saa. Kuid samas sellistel hetkedel mul just ongi vaja pigem seda järeljooksmist ja tähelepanu. Mitte küll kõigi tähelepanu. Üldjuhul on selleks vaid paar üksikut inimest, kes võiks järel joosta. Kui aga see tuju kaob, on kõik nii nagu vanaviisi. Ilus ja lilleline. Eriti õnnelikuks teeb mind see, et on olemas üks üliarmas inimene, kes mind naeratama paneb. Seda ei saa kirjeldada sõnadega enam, erakordsed sõnad tuleks vist välja mõelda selle jaoks :)

- Sometimes, there comes a moment when you feel absolutely nothing. You take a time to figure out what's going on? Why are you suddenly so free and empty at the same time. It takes about a minute or two. Then you see it, you see him/her. And this calm peace and emptiness what you had about a minute ago, gets filled up so easily. And you know, it's finally there. In a right place. And that's where all the good things start. It takes time, but eventually you get what you deserve. You've fallen in for someone so good, and someone has fallen in for you. -

it doesn't matter how long has it been - what's still there, always was and always will be..

Alles siis kui jääd ilma kellestki olulisest, mõistad kui tähtis ta sulle tegelikult oli. Kuid veel parem tunne on saada see inimene su ellu tagasi. Kui keegi on määratud su elus olema ja sinna jääma, siis tuleb ta tagasi varem või hiljem. Ma olen siiralt enam kui õnnelik selle üle, et ma sain ühe väga olulise inimese tagasi. Ükskõik kui vähe või palju me ka ei räägiks, oleme ikka need kaks sõbrannat kelle kohta käis anekdoot vanglast pääsedes:  Nad lasti välja ja siis ka seisid veel kolm tundi vanglaväravas ajades juttu, enne kui laiali läksid. 






Kopeerin julmalt ühe sõbranna blogist tema kirjutatud luuletuse, mille kõik vajalikud mõtted ja sõnad ühtisid sellega, mida ma isegi enda mõtteist leian..

Everytime when u look at me,
i can't give you correct answers of what you see.
I just hope you to see something unreal,
i want you to see it clear.
I dont wanna be mean,
but please open your eyes, cuz it aint what i want you to notice.
Come, Take a closer look,
im not one of those boring books that you never wanted to read.
I'm just the book you never had a chance to open.
Now it's your time to read me deeply, dont be scared it's not creepy. 
Just lil bit cruelty,honesty and madly fondless.
So, just open me up,
 and i promise you one thing.. reading me you cannot stop.

autoriõigused kuuluvad Sandrale, thank you!!

Päikest ja tuult, kõike ilusat lõppeval jaanuarikuul..

Inimloomus on ikka üks kuradima keeruline asi. Meie teod ja sõnad tihtipeale lahknevad. Mingist hetkest alates töötame justkui autopiloodil, mille juhiks on meie alateadvus. Tagant järele tarkus ei ole just hea asi, kuid see on paratamatu osa tagajärgedest arusaamiseks. Tark inimene õpib oma vigadest ja ei korda neid enam. Veel targem inimene üritab üleüldse vigu mitte teha. Lollid ei õpi, mõtle ega saa aru mitte millestki.
Ennast ma ei pea ei lolliks ega targaks. Pigem midagi vahepealset. Mu alateadvusele meeldib minuga trikke mängida või oleks õigem öelda, piire otsida. Vajalikul hetkel jätab ta mu muidugi üksinda. Ma olen täheldanud, et ma olen teoorias tark kuid praktikas täiesti kaitsetu ja teadmatuses. Mul on kerge muutuda, kuid pärast sellest muutusest välja tulla on tunduvalt raskem. Teatud hetked elus ja teatud inimesed on lõhkunud näiteks mu võime usaldada või uskuda midagi. Et ületada sellised takistused, siis on vaja selleks palju aega ja meelerahu. Iga meile valmistatud pettumus paneb meid aina rohkem ja rohkem kapselduma iseendasse, tõrjudes eemale ka need õiged ja head inimesed. Enda vaimse vangistamisega sulgeme nii mõnegi ukse enda jaoks, mõne ajutiselt ja mõne jäädavalt. Kui aga leida endas julgus ja jõud, on võimalik sellest kapslist tasapisi välja tulla. Anda võimalus mitte endale, vaid teistele tulla su ellu. Õiged inimesed on kannatlikud ja ootavad su "soojenemist", kannatamatud ja üldjuhul valed inimesed loobuvad kiirelt. Kui keegi üritab ja ei anna alla, siis kas ta mitte pole väärt seda võimalust, et avada need uksed sinu jaoks?

Kõik juhtub põhjusega. Kõik head ning eriti halvad kogemused on meile justkui valemiks ees. Nagu matemaatikas lahendame teoreeme ja võrrandeid valemi abil, peaksime olema suutelised lahendama tulevasi kogemusi vana valemi abil. Siiski, kunagi ei saa olla ükski situatsioon täpselt sama nagu mõni eelnev, kui tegu on erineva inimesega.
Valem on sama: matemaatilises tehtes asendad numbrid mingite muude arvudega.. tehte lahenduskäigud on samad, kuid vastus teine. Sama peaks olema elus: uus juhtum, uus inimene.. kogemuse tegevuskäik võib ju olla sama, kuid lõpplahendus hoopis muu.

Sometimes you fall for someone you'd never expect, but that doesn't make it wrong. Doesn't everyone deserve to be happy?

Tere 2013. And how we're gonna be on this year? Ehk oleks hea aeg võrrelda siis 2012 möödapanekuid ja õnnestumisi 2011nda aastaga? Ega eriti ei tahaks vanu asju kusagilt üles kaevata, aga üleüldiselt võib ju põhilisi asju mainida. Tagantjärele mõtlen, kumb aasta siis kokkuvõttes parem oli? Kuu aega või rohkemgi tagasi oleksin veel kahelnud ja ehk selle võidu osutanud 2011 aastale, kuid nüüdseks ma arvan vastupidi. Kõik muutub meeletul kiirusel. Mu jaoks on see 2012 aasta olnud küllaltki meeldejääv. Kooli lõpp, tööle minek, elukoha vahetus jne. Nende kolme suurema muutusega olen ma ka kõige rohkem rahul.
Minu jaoks tundus 2011 eriti halb ja kummaline aasta, kuid kui arvad et enam hullemaks minna ei saa, siis oled rängalt eksinud. 2012 esimene pool suutis tõestada end kui väga muserdava ja halva ajana. Peale kooli lõpetamist hakkas kõik enamvähem ilmet võtma ja ülesmäge minema. Ma ei oska neid kahte aastat enam võrrelda. Täpsem olles, ma ei tahagi. Parem minna vastu uuele ja loodetavasti paremale aastale. Kuid üks asi, mis tasub mainimist ning mille üle on mul hea meel: I'm thankful for new relationships that help us realize how far we've come from who we are.

Iga vea ja eksimuse järel ma luban olla järgneval korral targem. Kuid tundub, et ma ei astu ämbrisse, vaid kõnningi ämbrid jalas. Loll on see, kes vigadest ei õpi... teisalt lollidel on jällegi ilus elu, uskudes ja vaadates kõike. Ma pole kunagi kuulanud teisi, sest et tean - kui midagi läheb valesti, siis saan süüdistada vaid iseennast. Alati tegutseme lootuses, et ei lähe enam miski vanaviisi. Ühel ajahetkel hakkad täheldama mingisuguseid seoseid ja sarnasusi varem tehtud asjadega. Siis aga on järgmine etapp, kus üritad mõelda enda jaoks selgeks - kust maalt läheb piir, kas on mõtet seda ületada või lihtsalt seista piiri taga ja oodata. Kes ei riski, see šampust ei joo.. kuid kas see šampus on väärt seda riski?

- Ära ole inimene, kes peab vaatama tagasi ja mõtlema mis oleks olnud, kui oleks teinud teisiti. -