shadows of light

Mida vanemaks me saame, seda kiiremini aeg meie jaoks läheb. Meil on palju rohkem asju teha, mustmiljon tähtaega ning tegevust. Väiksena oli probleemiks see, et varsti päike loojub ja me ei saa enam peitust mängida. Meie suurimateks muredeks olid katkine põlv ja kellaaeg kojuminekuks. Murede suurused ja õnnelike hetkede tähtsused kasvavad koos meiega. Mingil ajahetkel me üritame põgeneda nende eest, kuid tagasi pöördudes peame nendega siiski tegelema. Tihti tuleb kasuks lihtsalt püsida eemal, vaadelda toimuvat kõrvalt ning kui oleme saanud piisavalt puhkust, saame tagasi pöördudes asjadest aru ning oskame sooritada läbilöögi palju paremini.
Peaks kirjutama nimekirja, milline ma tahan olla ja mida saavutanud ajaks kui olen näiteks 30. aastane. Suhteliselt analoogne, nagu visual plan. Kui kunagi unustame, mida me oleme tõeliselt tahtnud ning millised oleme soovinud olla, saame lugeda nimekirja ning saame aimu oma soovidest. Inimeste üks põhilisi probleeme on iseenda kaotamine. Meil on kindel siht, kindel suund ja kindel tahe. Ühel hetkel kaob kõik kindel jalge alt ja me avastame end kusagilt tühimikust, teadmata mis on õige ja mis on vale. Teadmata, mida me tegelikult oleme oodanud/eeldanud/tahtnud. Elatakse selle järgi, mida keegi teine sinult ootab. Koguaeg peab end tõestama ja näitama. Vingutakse:" Oh jah, mul on ikka nii raske elu. Kõik on nii mõttetu ja kõik nii paha." Ja siis ma lähen välja, vaatan kuidas mu maja ümbruses on vanad prügikasti ümber koos kottidega, mis on täis sealt samast leitud toitu. Riided on 10 aastat taaskasutatud ning korjavad konisid, et saada viimane mahv nikotiini ja tõrva. Ja siis ma istun oma autosse, sõidan poodi, ostan endale midagi ilusat - lähen saan sõpradega kokku, söön kusagil väljas ning suundun oma sooja koju tagasi voodisse ja arvutisse. Käin ära dušši all ja söön veel natukene ning lihtsalt puhkan. See näide ainult mina, aga neid näiteid on peale minu ju suur hulk. Mida me teeme? Vingume, vingume kuidas kõik on perses, kuidas kõik on paha ja kuri ja halb. Aga mida peavad tegema siis need, kes korjavad teiste rämpsust endale midagi söögiks lauale ja saavad magama keerata mingi vana augulise villateki alla mingis mahajäetud majas? Kui ma vaatan selliseid inimesi, siis alles mõistan, kuidas mul on tegelikult vedanud ja mul on kõik olemas. Öeldakse, et mida rohkem meil on, seda rohkem me nõuame. Inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on - ta on rahul alles siis, kui: mitte kunagi.
Ma võin olla külma südamega, aga mul pole tegelikult kahju nendest prügikasti ümber luusivatest inimestest ega vaimu- või füüsilise haigusega inimestest. Miks? Sest minul neid probleeme pole ning kui ma hakkaksin tundma kaastunnet iga olendi vastu, oleksin ma sügavas depressioonis. Siiski tänu nendele inimestele, nemad on meile näiteks, milliseks me ei tohiks saada.