ilusat kevadet kõigile. vot täna oli küll tunne, nagu peaaegu et oleks kevad. välja arvatud see tobe lumi kõikjal, see selleks. kohe näha, et kui ilmad soojemad, siis on ka inimesed "soojemad." naeravad, tegutsevad, on rõõmsad. minu rõõmus kevadine päev möödus tundide ja siis lõpuks rahustava toiduvalmistamise tehnoloogia eksamiga. kulus mul vist 10-15 minutit selle sooritamiseks. homme on praktiline osa, valmistan mingi eriti toreda toidu. oleneb mis retsepti ma muidugi saan. homme, teeb siis city punuk! tuleb teha korralik, aga samas ma üritan mitte üle pingutada. anyway, ma ei oska hetkel rohkem midagi kirjutada. ennem oli mõtteid, aga need kadusid koos selle veiniklaasiga, mille joomise lõpetasin.. läinud ma olengi

nädalavahetus on siis juba ammuseks seljataga. sai margega tipsutatud zak-zakis katrini meeldivas seltskonnas. otsustasime juua natuke šampust ja siidrit ning hellitada ennast ühe brokkoli-sinihallitusjuustu pastaga. kui juba pead sumisesid ja jalad tantsima tahtsid minna, otsustasime liikuda meie suure viljandi linna ööklubi city valdustesse. seekord oli city pidu minu meelest tõesti hea. ma ei tea muidugi kuidas margele sellest peost mulje jäi, aga see selleks. päris hilja jõudsin koju, võrreldes tavalise 2-3 aeg öösel jõudmisega, jõudsin sel korral 4 läbi. ise arvasin peo käigus, et olek on üsna kaine, aga hommikul meenutades pidu, ei saa öelda et enam sama arvasin. laupäev kujunes rohkem puhkepäevaks ning pühapäev samamoodi. sellel nädalal on muidugi mass tunniplaan, iga päev on 8 tundi pluss reedene eksam. reedel, kui eksam tehtud, siis keeran vist pudelil korgid maha ja alustan oma nädalavahetusega. eelmisest reedest vist jäi natuke väheks. aga kui ma mõtlen tagasi kõigele eelnevale, siis tekib küsimus:" Äkki ma olengi tõesti natuke halb ja natuke hea ka?" ma ei saa enam aru mis toimub mu ümber. ma ei saa enam endastki aru. korraga jookseb kõik justkui ideaalselt paika, nagu pusletükk sobivasse kohta. aga teisel hetkel, tundub, et oleks need tuhat pusletükki mu silme ees ja kokku panna ma lihtsalt ei oska. on kevad kunagi tulemas? aga väsimus on küll nagu oleks kevad juba ammu ukse taga ootamas. kevad oma miinuskraadide ja lume ja tuisuga. juba see lumi ja külm ja tuisk tekitab masenduse, sest et see ei tundu ära kaduvat kusagile. käin küll väljas ja pärast on jalad läbimärjad, aga lund ei vähene ega vähene. aina tuleb juurde seda paska. väsinud, väsinud, väsinud. väsinud endast, ümbritsevast, teistest

ma ei mõista enam inimeste käitumist. või siis ma lihtsalt ei mõista ennast? või üldse, mis toimub?!! viimasel ajal on üleüldiselt hüpiknuku tunne. inimesed üritavad mind liigutada oma soovide ja tahete järgi. kes on minu jaoks üldse olemas ja kohal? see arv, seda saab loetleda üles ainult ühe käe sõrmedel. i'm sick of being that puppy, who runs after everybody. ma elan praegu üleüldiselt kõike enda sisse. see koormab hinge ja vaimu täielikult. lihtsalt on väsimus, väsimus jooksmisest, olemisest ja tegemisest. ma küll ei anna endast kunagi maksimaalset, aga ma annan 98%, cause that's the least i can do. reaalne põhikooliaegse aja tunne on, kus ma pidin koguaeg üksinda olema. olgu, ma pole päris üksi, sest ma ei pea silmas hetkel suhet või neid ühe käe sõrmedel loetletavaid inimesi. ma pean silmas moraalselt üksinda ja omaette. i just give and give, but i receive nothing. mind pole palju, aga siis võikski just seda vähest väärtustada? miks ma üldse pidin suureks kasvama, väike laps oli palju lihtsam olla, sest elu oli ilusam ja rohi rohelisem. for real