Vinguviiulite paraad ehk Ole rohkem pohhuist

Ettevaatust:
Alljärgnev kirjutatu sisaldab minu isiklikku vingumist, hala, nuttu ning lihtsalt robustset arvamust teatud asjade suhtes.

Meil kõigil on kusagil üks või mitu tuttavat, kelle signatuuriks on sõna otseses mõttes sitt vingumine. Olgu selleks sõber, kolleeg, pereliige või hoopis muu kamraad. Mingi isik, kellele reaalselt mitte midagi ei sobi. Meeletult raske on selliste inimestega suhelda ning veel raskem on nende juttu süveneda. Kui ma kuulen tüüpilist hala stiilis:" Ma olen nii väsinud. Kurat raha ka üldse pole. Kõik on nii perses. jne," siis mu mõte automaatselt lülitub ümber mingisugusele level upgrade fantaasiamaailmale. Mõtlen omi mõtteid, kujutan naljakaid asju ette ning samal ajal üritan vahepeal kiigata, kas tolle inimese suu on liikumise lõpetanud või ei. Siinkohal mainin ära, et selle patoloogilise vingumise all ma ei pea silmas tavapärast vestlust hea tuttavaga, kus võibolla korra hüppab sisse mõni ülaltoodud vinguv lause. Siis üldjuhul see lause lihtsalt haakub jutu teemaga ning okei, see pole tõesti ving. Lihtsalt on teatud inimtüüp, kes lihtsalt ei suudagi muudmoodi end väljendada, kui vaid kõikjal kõigile oma pseudoprobleeme kurtes.

Kord on ilm liiga külm, kord on liiga palav. Tööd teha ei taha, aga ainult kodus ka istuda ei sobi. Raha on vähe, aga teenida ei viitsi. Kõht on tühi, kuid mäluda ei jaksa. Kehal on külm, aga väriseda ei viitsi. Kord on vesi liiga märg, teinekord kuivatab liigselt nahka.

Ma võiks siia tuua veel väga palju näiteid, kuid ausalt, kes seda kõike jaksaks lugeda. Kui oled siiani ära lugenud, on sul kindlasti tekkinud peas ühe või mitme tuttava kujutluspilt, kes sellisele kirjeldusele vastab. Ja kui nüüd hakata järele mõtlema, siis need negatiivsed egoistid on küll kõige suurtemate lõugadega, kuid ise nad midagi olukorra parandamiseks ei tee ka! Nad imbuvad ligi ning hakkavad oma sapist, kiunuva alatooniga teksti välja purskama nende lõugade vahelt.
Oh ei, ega minagi ju ei ole vana rahu ja preili positiivsus, aga ma natukene ikka valin aega, kohta ning seltskonda teatud lausete väljendamiseks. Kui ma ütlen oma emale või isale, et jõle pask kuu on, raha vähe ning tööd palju teha ei saa, siis ei ole see mõeldud vingumisena vaid hoopis vastus küsimusele Kuidas läheb?! Kui ma lähen tööle või kooli ja korrutan seda igale kaaslasele, siis on see mõttetu pseudoprobleemide hala, mis kedagi otseselt ei huvita nagunii.
Tegelikult ma võiks saata perse kõik sellise päevast päeva vinguva iba ajajad, kuid enamuste puhul minus siiski lööb lõkkele see väike osa empaatiavõimest. Noogutan, teen näo nagu ma kuulaksin ning ootan võimalust, millal teemat muuta. Aga vahel sa võidki seda võimalust ootama jääda. Teinekord tuleb sealt nii sooda jutt välja, et ma ei julgegi teemat muuta kartes, et järgmise teema kohta võib ta veel haigemat juttu ajada.

Olen aru saanud, et mida rohkem mul enda muredesse süvenemisest pohhui, seda lihtsam on. Kõigil teistel on nagunii pohhui, miks ma neid peaksin vaevama siis oma "ou mai gaad kõik on nii pekkis" halaga? Kas nemad tulevad mul üüri maksma? Kas nad tulevad mu koju ning teevad söögi valmis ja koristavad toad ära? Kas nad teevad mu eest töö ära ning tegelikult oleks päris armas, kui ka vannis selga peseksid? No ütleme mingi 99% tõenäosusega nad TÕEPOOLEST ei teegi neid asju mu jaoks. Ma muidugi muretsen, kuidas midagi teha ning kust leida võimalusi, aga ma mõtlen seda OMA peas vaikselt, ilma et keegi kuuleks midagi. Ma leian, et iga minu kolleeg ei pea teadma mu vähesest tudumisest enne tööpäeva,  iga kursusekaaslane ei pea näiteks olema teadlik minu vastamata jäänud iseseisvast tööst jne.
Kusjuures, ma ei pea oma jutuga silmas ainult naisterahvaid. Isegi veel hullem on kuulata sellist vinguvat meessoost isikut. Vabandage väga, aga MIKS peab olema nii negatiivne egoist? Mida ma selle all silmas pean? Ma ei pea teadma sinu tühjast rahakotist, tõenäoliselt ma ise samal ajal mõtlen ka variante, kuidas uue palgapäevani välja venitada. Mind ei huvita, et kas ja kes ning kui palju on inimesed tööle saabudes väsinud või tahavad koju. ÜLLATUS MISSUGUNE, ME KÕIK OLEME VÄSINUD JA TAHAME KOJU. Päriselt ka, te pole keegi ainulaadne selles osas! Kui sul on koolis mõni töö vaja teha, mis on väga raske. No veelkord andke andeks, ma arvan, et teistel on samuti see raske! Läksid tööle ning selle kõrvalt kooli, kuid uni peksab padjaga näkku ning tähtajad aina kuhjuvad? Hmm, tõepoolest sinu facebookis istumine poole ööni ja pidev kurtmine ju nii ideaalselt lahendavad su muret.
Kui ka näen vahel news feedi alla kerides mõnda staatuse uuendust stiilis:" oehh.... :( nii raske.. / või hoopis Oehh....Enam hullemaks minna ei saa :'(!" No siis on minu jaoks see inimene peaaegu et ammendatud. Sest üldjuhul sellise staatuse juurest ei puudu ka kommentaarid, mille sisuks on:" Räägi, mis juhtus?" ning vastus sellele kulgeb üsna ühte rada pidi:" Ma ei taha sellest rääkida..."
No vot see on juba tõesti kõlab halva anekdoodi moodi!

Ei ole ma mingi süütuke vingumise osas. Ma võin vahel mingi eriti tobeda asja öelda ja teha selle vingumise valdkonnas. Aga üldjuhul ma natukese aja pärast saan aru ja päris tõsiselt, sisimas on suhteliselt häbi korraks isegi. Ja siis on edasi pohhui. Vahel see kuul peas jookseb niimoodi kokku, et sa plahvatadki tobedal hetkel endast igasuguse pessimismi ja sapi välja. Me kõik teeme seda, aga no päevast päeva selle tegemine ei ole välja vabandatav.
Maailmas on umbes 7 miljardit inimest, seega maailmas on päris palju kordades rohkem probleeme. Kui palju sinu omad sellest moodustavad? Tühise mitte millegi. Mõistan, et meie endi elus on meie probleemid meile olulise tähtsuse ja suurusega.. aga just nimelt MEIE ENDA sisimas. Minu enda probleem minu elus. Et need minu jaoks laheneksid, siis on vaja miskit ette võtta iseendaga seoses.
Minu arust öeldi juba väiksena mulle, et see suurte inimeste elu on raske. No shit, on küll raske...kuid mitte võimatu.