Aastavahetuseni on veel omajagu aega, kuid samas see aeg kaob nii kiirelt käest. Arvestades, et üleeile (neljapäeval) olin ma 99% kindel on teisipäev, siis ilmselgelt võib juhtuda, et ma ei saagi aru kui uus aasta käes on! Üle päeva pikki vahetusi tehes kaob mul igasugune nädalapäevade tunnetus ära küll.
Mulle väga meeldib aastavahetus, mulle meeldib see melu ning vaadata ilutulestikku hea seltskonnaga. See on mu jaoks kuidagi eriline asi, ma ei tea miks. Juba lapsest saadik meeldinud.

Ma ei ole vist teinud oma elus uusaastalubadusi? Vähemasti ei meenu küll, et oleks. Isegi mitte omas peas pole neid asju lubanud. See tundub kohati nii klišee. Teisalt ei tee ma maha ühtegi inimest, kes annavad uusaastalubadusi. See on ju alati hea algus kõigele, kuigi enamus juhtudel elu siiski kulgeb vanaviisi neil, kes nendest lubadustest kinni ei pea ega kavatse midagi muuta.
Iga aastalõpu lähenedes hakkan ma paratamatult analüüsima, et milline siis möödunu on olnud. Kas kokkuvõttes on hea, kas halb ning mida olen sellest kõigest õppinud. "Iga vea ja eksimuse järel ma luban olla järgneval korral targem. Kuid tundub, et ma ei astu ämbrisse, vaid kõnningi ämbrid jalas. Loll on see, kes vigadest ei õpi...(jaanuar 2013) " 
2015 aasta on olnud õnneks edukas aasta oma vigadest õppimiseks, uuteks kogemusteks ja eneseteadlikkuse tõstmiseks. Viimati oli see 2012 lõpp, kui võisin tagasi vaadates samad kriteeriumid ette võtta ning sinna järele kirjutada vastused. Seal oli mitmeid erinevaid asju, halbu kui ka häid.

" minu jaoks see aasta on küll natuke suurema tähtsusega vast, siiski kooli lõpetamine. katsed uude kooli saamiseks ning õe või vennakese tulek." jaanuar 2012.

"Üleüldises plaanis.. mingil hetkel läks veel rohkem allamäge kui muidu. Kui varem olid probleemid vaid eraelulised, siis hiljem oli kadu lähedaste seas. 2 nädala jooksul kaotada kaks vanavanemat, rusub korralikult. Vanematest kahju, ise püüan olla tugev. Nüüd on see möödas. Raske, muidugi, ses suhtes et koguaeg tulevad meelde kõiksugu mälestused." märts 2012

Üks mulle endale meeldiv mõte või tähelepanek 2012 aasta maikuu postitusest:
"Hakake muutma oma elu selle suuna poole, kus Teie end hästi tunnete.
Paraku on selliste otsuste ja tegude tagajärgedel ka ohvreid, kes kannatavad teie sõnade, tegude ja mõtete pärast. Aga me sündisime siia maailma olemaks iseseisev isiksus, õppima iseendaga ise hakkama saama, arenema suurepärasuse poole.
Tahad enda jaoks ilusamat elu ja maailma? See tähendab ohvreid, vähemal või rohkemal määral. Kui sa pole valmis neid ohvreid tooma, siis pole sa valmis olema õnnelik."

Meil kõigil on oma standard-olukorrad ja oma mugavustsoonid, kust on raske välja tulla. Aga elul on kombeks ikkagi paisata meie teele ette tundmatuid olukordi ning vältimatuid väljapääse. Ju alateadvus saab aru, et mugavustsoon on saavutanud oma tipu ning paneb meid fakti ette: ole edasi või naudi uut ja paremat. Tõsi, alati ei pruugi see uus olukord olla parem, kuid siiski väärt proovimist. Miskipärast kartsin ma esialgu proovida uusi asju, uusi kogemusi ning uusi inimesi. Miks? Ma lihtsalt ei tea.. ma muretsesin pidevalt, et mis mulje minust jääb ning mida arvatakse jne. Nüüdseks olen aru saanud tõsiasjast: kui inimesele ei sobi see, millisena ma tundun, siis meil polegi mõtet pikemaks jutuajamiseks ja muud sellist. Ma ei tea, miks ma seda kunagi varem ei mõistnud selliselt nagu praegu. Viimasel ajal on elu saatnud mu teele inimesi ja kogemusi, mille üle olen ma rohkem kui õnnelik. Iga uue tutvuse ja kogemuse järel õpin ma end teise nurga alt vaatama.
Olen ka mina mõelnud, et küll ma olen sitt ja miks ma peakski kedagi väärima enda ümber jms. Miks peaks ma väärima häid kogemusi, häid inimesi ja huvitavaid seiklusi? Aga seda mõtleb inimene siis, kui ta on õnnetu. Kui sa suudad endale tunnistada, et oled õnnetu, siis saad oma mõtteviisi parandada. Et siiski sa oled väärtuslik omamoodi ning sa väärid täpselt seda, mida endast välja annad. Kui sa annadki halba energiat ja negatiivsust, siis miks peakski su elus kõik hästi minema? Tõmmates halba ligi, ei saagi me end hästi tunda. Eks see ole see niiöelda "universumi külgetõmbeseadus". Asi, mida võime lugeda ja näha nii raamatust kui ka filmist "The secret" jne. Aga tegelikult on see jumala õige. Ma mäletan, et seda filmi nähes ning raamatut lugedes ma mõne koha peal ikka mõtlesin, et jaaajaaa mida iganes. Mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, et tegelt vist isegi oli seal natuke õigus :D
Ma ei ole praegu ülimas õnneseisundis, kuid ma olen sinnapool teel. Mida paremate inimestega ma end ümbritsen, seda lihtsam ja huvitavam see teekond on. Mul on väga hea meel, et ma suutsin oma kapseldunud kestast välja tulla ja end parandada. Olgugi, et see parandamine polnud väga eesmärgistatud. See õnneks kujunes nii.
Ma ei vaeva oma pead homse pärast, ma ei vaeva oma pead eilse pärast. Yesterday is history, tomorrow is mystery, today is a gift.

Kui enda lõhutud riismed kokku korjad ja teadvustad endale, mis toimus, siis võid vabalt olla valmis paremaks tulevikuks. Õpi oma minevikust, et olla parem Mina tulevikus!

Viimastel aastatel on meie kodumaal kombeks kogeda heal juhul kokku max kuu aega suve ning 11 kuud sitta sügis-kevadet. Olgugi, et suvekuudeks nimetame me siiski kõiki kolme kuud, juuni juuli august. Ma sain endale selgeks selle aasta suvekuude jooksul seda, et vahet pole mis ilm on. Oluline on hea seltskond, asukoht ning hea ilm annab vaid mõnusa boonuse asjale. Ma arvan, et mul pole head suve olnud alates aastast 2011. Eelnevad 2 suve olid kuidagi eriti sisutud minu jaoks. Vähemasti tagantjärele mõeldes tundub küll nii. Ma ei suuda meenutada mitte mingit nö tipphetke nendest aegadest. Eks ma olingi vaikne, rahulik ning eelistasin kodus istuda. Samas oli mul suhe, ma pühendusin rohkem sellele ning kapseldusin endasse. Ma ei too seda välja just ilmtingimata halvaga, pigem analüüsin ennast igast küljest. Ma valisin iga kell oma kaaslasega olemise ennem, kui mõne sõbra või sõbrannaga olemise. Vahel oleks küll tahtnud teha teisiti, aga ei suutnud. Miks? Ma ei tea, kuidagi nõrk oli olla :D, Ma ei olnud enam see Krislyn, kes ma olin Tallinna kolides. Ma olin keegi muu, keegi väga võõras nii endale kui teistele. Alguses oli endal ka üsna huvitav, aga lõpuks tüütasin võõra minana ennast siiski ära. Selle aasta alguses, peale lahkuminekut, arvasin et nüüd püüan muutuda tagasi iseendaks. Kurat, mul oli üsna raske olla.. Raske leppida olukorraga ning asjaoluga, et seda, keda pidasin enda teiseks pooleks ei ole enam minu kõrval. Aga oli vaja muutuda.. muutuda tagasi selliseks, nagu ma end mäletasin olevat mõned aastad tagasi. Sest sellisena meeldisin ma endale palju rohkem. Aga tegelikult ei käi see enese muutmine sõrmenipsuga. Seda ei saa peale sundida, seda ei saa tagant utsitada, seda ei saa lihtsalt teha nii lihtsalt nagu see tundub olevat. Igal asjal on oma aeg ja koht. On vaja elada läbi mingil teatud ajahetkel kõiksugu emotsioone ja kogemusi. Muutumine tagasi iseendaks ei ole ju areng, vaid tagasikäik. Kuid ma ei näe seda enda puhul selliselt. Aga kui ma endale lõpuks ei meeldinud... Siis see muutumine selliseks tagasi, kellena ma endale meeldisin, on ju vaid hea. Ma lihtsalt vajusin mugavustsooni viimase paari aasta jooksul. Selles ei ole absoluutselt mitte keegi süüdi peale minu enda. Ma keskendusin rohkem kodus olemisele, suhtele ning töötasin end üle. Läbipõlemine on tegelikult üks vastik asi, asi mis on valesti tegutsemise puhul väga kiire tulema. Ma tõesti oleksin pidanud võtma endale hingamisruumi ning andma seda ka teisele inimesele.
Üks minu jaoks oluline komponent enese taastamise puhul on seltskond. Suvekuud polnud jõudnud veel alatagi, kui avastasin, et suhtlen ja veedan aega hoopis teiste inimestega. Üllataval kombel tundsin ma end vabalt, rõõmsana kui varem ning kõik oli uus ja huvitav. On siiani kusjuures. Suve jooksul lisandus huvitavaid inimesi juurde. Öeldakse, et iga inimene on meie ellu tulnud põhjusega. Nad panevad meid teatud asju hoopis teise nurga alt vaatama. Ma leidsin nii palju uusi ideid, vaatenurki ja motivatsiooni. Võrreldes tavapärasega, kus ma olin harjunud vabal ajal kodus istuma ja mitte midagi tegema, olid selle suve alguseks asjalood hoopis teised. Ja õnneks on need asjalood siiani sellised. Koguaeg saab midagi teha, käia, näha inimesi ja nendega aega veeta. Vahepeal tahaks korraga mitut asja teha, mitmes kohas olla ja puha. Seda eriti nädalavahetustel.
Ma sain suvel tuttavaks ühe inimesega, kellega vesteldes sain ma aru, et kurat ma ei tea üldse Tallinnas kohti ning rääkimata kohtadest, ma ei tea enam õieti iseennastki. Ma üritasin näida välja sellisena, nagu ma arvasin end kunagi olevat. Aga reaalsuses siiski olin ma nõrk, "lõhutud" ja alles nö taaselustunud inimene. Õigemini, noh natuke nagu ikka tean kohti ja tean ka ennast, aga see polnud enam siiski see. Nüüd olen käinud ja näinud ning avastanud, et need on palju ägedamad ja huvitavamad kohad, kui need kus ma olen harjunud käima. Nüüd olen ma lõpuks palju ägedam mina, kui ma olin viimasel ajal harjunud.
Mulle eriti meeldis see, kui me Meeriga läksime Sadama suveterrassile. Me mõlemad olime kuulnud sellest kohast, kuid kordagi polnud sinna jõudnud. Ühel reedesel õhtul võtsime kätte ja läksime sinna. Plaan oli minna veidikeseks istuma, teha paar jooki ning koju ära. No ometi sai sellest paarist joogist oma 4-5 tundi. Täiesti no regrets! :D
Kesksuvel, ehk täpsemalt juuli keskpaiku sai Rootsis käidud. Muidugi kruiisid on nagu ikka, no sobriety for eternity. Suvel kruiisil käia on ikka tõesti teps teine asi, kui talvel või sügisel. Seltskond hea, olemine hea ning naljast puudust ka ei tulnud.
Viljandi folk ei olnud sel aastal kuidagi meeldejääv. Ilmad olid küll enamvähem, aga sellist õiget tunnet ei olnud paraku peal. Ma ei tea, seltskond oli hea, aga nagu midagi oli puudu. Lihtsalt mul on tunne, et folk üleüldiselt hakkab end minu jaoks ära ammendama, ilmselt selles oligi viga.
Augusti kõige värvikam üritus oli mu jaoks firma suvepäevad Toosikannus. No ma läksin sinna veidi eelarvamustega. Ma uskusin, et ma ei taha kunagi suvekatele minna.. aga sel aastal mõtlesin, et prooviks. Kuna seltskond kes lennujaamast läks, oli väga okei, siis otsustasin ka nendega liituda. Algas sõit hommikul 9-st ning poole 10-ks olid juba esimesed siidrid avatud. Meeri kabrioga sõit sinna oli väga luks, korralik suvetunne. Üleüldse, see oli väga super üritus. Näpud püsti sellepeale! Jällegi, väga palju olenes seltskonnast. Sellel üritusel käimine õpetas mulle seda, kuidas ei tasu võtta eelarvamustega kõiki asju. Nagu näha, minu eelarvamused suvepäevade osas hajusid täielikult! :)
Tänase päevani on koguaeg midagi plaanis vabal ajal. Koju istuma jään väga harva. Alles nüüd ma tunnen, et tänu sellele suvele ja igasugu tegemistele olen ma enam-vähem selline, nagu ma tahan. Saan end vabalt tunda, tunnen rõõmu paljudest asjadest ning ei ole väsinud. Oskan jälle näha igas pisiasjas midagi head, oskan väärtustada sõprussuhteid jälle nii nagu vanasti. Ma lihtsalt tunnen end jälle hästi!
Nagu öeldakse.. minevik võib haiget teha, kuid sa võid selle eest kas ära joosta või sellest õppida. Õnneks olen ma alati valinud õppimise variandi.

väike throwback suvest ka..

Kohe varsti on käes jälle üks päev aastas, mis muide igal aastal tuleb. Nii umbes sel ajal, kui on käes järjekorras 9s kuu ning antud kuu 9s päev. See on ühtlasi mu lemmikpäev aastas. Meeldivuselt järgmine oleks vist aastavahetus ning top2 ongi läbi. Et nüüd mingit vale arusaama poleks, siis Ei, ma ei oota pikisilmi oma sünnipäeva, ei loenda päevi ning ei vahi aktiivselt kalendrit mõeldes PALUN TULE JUBA!! Lihtsalt ühel hetkel, kui see päev kätte jõuab, on see ju nii tore! Ma tean väga palju inimesi oma tutvusringkonnast, kes on sellisel arusaamal, et:" Sünnipäev on ju nii nõme ja mõttetu, saad aasta vanemaks. Mulle küll sünnipäev ei meeldi." No okei, ma saan poindist aru. Jah, me tõesti saame oma sünnipäeval aasta vanemaks, vau eksole. Aga teisalt, see on vältimatu asi. See tuleb nii või naa, vanus suureneb hoolimata sinu trotsist ja tahtmatusest. Ma olen leppinud sellega, et see on vältimatu. Miks peaksin ma sellele hambad ristis vastu hakkama? Pigem just nautige seda. Aastaid tagasi, päev, mil teie ema teid ilmale tõi ning te saite teha oma esimesed hingetõmbed.
Näiteks mulle tõesti meeldivad õnnitlused, mulle meeldib ärgata hommikul ning mõelda Vot täna on minu päev! Mulle meeldib see "kõrgendatud" tähelepanu ning sellel päeval on tavaliselt tuju ka eriti hea. Seega isegi õnnesoovid, mis ehk ei tule niivõrd siirast algallikast, on teretulnud. Küll aga olen täheldanud aastate jooksul korduvat mustrit. Iga õhtu, ehk siis 8-nda septembri õhtupoolik on kuidagi morn. Tusane ja tujutu. Lihtsalt kulgen läbi aja, ruumi ning tegude ja ei taha isegi süveneda millessegi. Ma pole sellele seni põhjust leidnud.
Täna õhtul, mitu tundi ma istusin köögis. Üksinda kodus, hakkisin salatimaterjali ning jõin siidrit. Jäin mõtlema homsele ning üleüldiselt vanuse kasvule. Varsti saab 23-st 24. Kas ma olen õigel rajal? Kas ma olen eluga rahul? Kas 23/24-selt peaks üksi kodus siidrit jooma ja salatit hakkima? Kas kas kas. Teine hetk mõtlesin, mis kuradima Kas? Aga kas äkki ma lõpetaks sellised totrad mõtted? Ma olen elus täpselt selles punktis, mis on ette nähtud. Jaa, tõsi, paljudel sõbrannadel/tuttavatel on juba minipere, lapsed, kõik muu. See paneb paljudele alateadlikult äkki "pressure'i" peale küll? Ilmselgelt on see ka minu alateadvuses midagi muutnud, sest muidu ma sellest ei mõtleks. Kuid kas on siis halb olla peatselt 24 aastane, vallaline, käia tööl ning elada omaette..kaugel pereplaanidest? Olgem ausad, meil ei ole absoluutselt mitte kuhugi kiiret(ma ei pea silmas trollile jooksmist või tööle jõudmist :D ).
Mida aasta edasi, seda rohkem taipan ma veel üht asja. JUMAL TÄNATUD, et ma ei ole tänapäeva noor. Tänapäeva noore all pean ma silmas praeguseid puberteete, no ütleme kuskil 12-16. Täitsa (vabandage väljenduse pärast) kohutav, mida mu silmad ikka näevad. Kas tõesti omal ajal oli ka nii? No kurat ei saanud ju olla. Esiteks, polnud meil sellises vanuses nutiajastu ega üldse sellelaadseid seadmeid, mis tänapäeval iga noore taskust välja upitavad. Ma isegi ei suuda tänaval eristada vanust enam.. Vaatad, püss tsikk raudselt mingi 23. Aga kuskilt poole kõrvaga kuuled, et ta on 15. Mulle lihtsalt kõrvaltvaatajana tundub, et neil tänapäeva noortel ei ole sellist lapsepõlve, mida iga laps väärt on. Seda toredat, kus puude otsas ronitud sai ning herneraksus käidud.

Mis paneb inimest ennast avama? A kust ma tean. Mulle just viimasel ajal on öeldud mõningate inimeste poolt, et ma tundun ja isegi täitsa olen üsna kinnine isiksus. Minule tuli see nagu välk selgest taevast. Jah, tõsi.. ma ei hakka esimesel momendil rääkima oma salasoovidest ja kõigest muust. Kuid natukene juturuumi peab ju jaguma ka järgmistesse kordadesse. Ma ise olin arvanud alati, et ma olen üsna avatud raamat kuni mingite lehekülgedeni. Mul ei ole raskusi inimestega suhtlemisel, üldiselt selline ületamatu barjäär puudub. Välja arvatud juhul, kui inimene kohe alguses ei tundu Minu inimene. Siis ma tõesti võingi vaikides istuda terve aja ükstaspuha kuskohas. Natukene raske ja nihelema võttev on, aga no elab üle. Ma olen alati arvanud seda samuti, et minuga on vast üsna lihtne suhelda. No kui keegi tahab nüüd seda mõtet ka maha teha, siis andke aga tuld ja öelge. Olen kuulnud väga palju lauset:" Issand, sa tundud nii ülbe." Ee, jah, olengi vast mingil määral? Aga kes mul seda keelab. Ma ei pea iga inimesega viskama silda, et OO jess sa tulid minuga rääkima! Ma leian, et see "ülbe" olek hoiab eemal igasugused mitte-sümpaatsed inimesed ning annab mulle võimaluse valida, kellega ma ise tahan hoopis rääkima minna.

Kindlasti on üks mu halbu omadusi emotsioonide mitteväljendamine. No ma lihtsalt ei oska. Ma ei oska reageerida üllatustele, ma ei oska reageerida komplimentidele, ma ei oska reageerida negatiivsele. Eriti üllatuste ja komplimentide puhul oodatakse ju sellist Oumaigaad tegelt kaaaaa???? emotsiooni. Ma lihtsalt seisan, muigan ja suu on vett täis ning välja ei tule sealt miskit. Vahel ikka mõni sõna tuleb, aga no tõesti mul on väga kahju, kui ma ei oska inimese ootustele vastata. Ja miks üleüldse tekivad inimestel ootused? Need ootused on muideks inimestel, kes teavad mind üsna hästi. Teavad minu emotsioonitust ja siis ikka on neil häda. No tõesti PALUN VABANDUST! :D
Aga emotsioonide ning ka avatuse juures on üks suur ja vägagi ühine AGA. Kui mind märgata kusagil peol, olengul või ükskõik kus mul on mingi klaasikene käes ja tuju ülev... Siis ma olen vastand sellele. Ju siis alateadlik tore-mitteülbe-avatud-emotsioonikas Krislyn pääseb välja oma kuudikust. Guess that more alcohol means more my true self! 

Aga eks seda vahel tuleb tõesti ette. Näiteks mu just lõppev puhkus Viljandis. No see oli tore, tõesti mõnus. Sai ikka tehtud ja nähtud inimesi-eluolu. Võin käed risti rinnule asetada ja öelda: Tehtud! Küll aga ilmataat natukene lasi üle mind.. Aga siis tuleb hoopis muud asjad niivõrd tasemele viia, et ilm ei omaks enam üldse tähtsust! :)

Ettevaatust:
Alljärgnev kirjutatu sisaldab minu isiklikku vingumist, hala, nuttu ning lihtsalt robustset arvamust teatud asjade suhtes.


Meil kõigil on kusagil üks või mitu tuttavat, kelle signatuuriks on sõna otseses mõttes sitt vingumine. Olgu selleks sõber, kolleeg, pereliige või hoopis muu kamraad. Mingi isik, kellele reaalselt mitte midagi ei sobi. Meeletult raske on selliste inimestega suhelda ning veel raskem on nende juttu süveneda. Kui ma kuulen tüüpilist hala stiilis:" Ma olen nii väsinud. Kurat raha ka üldse pole. Kõik on nii perses. jne," siis mu mõte automaatselt lülitub ümber mingisugusele level upgrade fantaasiamaailmale. Mõtlen omi mõtteid, kujutan naljakaid asju ette ning samal ajal üritan vahepeal kiigata, kas tolle inimese suu on liikumise lõpetanud või ei. Siinkohal mainin ära, et selle patoloogilise vingumise all ma ei pea silmas tavapärast vestlust hea tuttavaga, kus võibolla korra hüppab sisse mõni ülaltoodud vinguv lause. Siis üldjuhul see lause lihtsalt haakub jutu teemaga ning okei, see pole tõesti ving. Lihtsalt on teatud inimtüüp, kes lihtsalt ei suudagi muudmoodi end väljendada, kui vaid kõikjal kõigile oma pseudoprobleeme kurtes.

Kord on ilm liiga külm, kord on liiga palav. Tööd teha ei taha, aga ainult kodus ka istuda ei sobi. Raha on vähe, aga teenida ei viitsi. Kõht on tühi, kuid mäluda ei jaksa. Kehal on külm, aga väriseda ei viitsi. Kord on vesi liiga märg, teinekord kuivatab liigselt nahka.

Ma võiks siia tuua veel väga palju näiteid, kuid ausalt, kes seda kõike jaksaks lugeda. Kui oled siiani ära lugenud, on sul kindlasti tekkinud peas ühe või mitme tuttava kujutluspilt, kes sellisele kirjeldusele vastab. Ja kui nüüd hakata järele mõtlema, siis need negatiivsed egoistid on küll kõige suurtemate lõugadega, kuid ise nad midagi olukorra parandamiseks ei tee ka! Nad imbuvad ligi ning hakkavad oma sapist, kiunuva alatooniga teksti välja purskama nende lõugade vahelt.
Oh ei, ega minagi ju ei ole vana rahu ja preili positiivsus, aga ma natukene ikka valin aega, kohta ning seltskonda teatud lausete väljendamiseks. Kui ma ütlen oma emale või isale, et jõle pask kuu on, raha vähe ning tööd palju teha ei saa, siis ei ole see mõeldud vingumisena vaid hoopis vastus küsimusele Kuidas läheb?! Kui ma lähen tööle või kooli ja korrutan seda igale kaaslasele, siis on see mõttetu pseudoprobleemide hala, mis kedagi otseselt ei huvita nagunii.
Tegelikult ma võiks saata perse kõik sellise päevast päeva vinguva iba ajajad, kuid enamuste puhul minus siiski lööb lõkkele see väike osa empaatiavõimest. Noogutan, teen näo nagu ma kuulaksin ning ootan võimalust, millal teemat muuta. Aga vahel sa võidki seda võimalust ootama jääda. Teinekord tuleb sealt nii sooda jutt välja, et ma ei julgegi teemat muuta kartes, et järgmise teema kohta võib ta veel haigemat juttu ajada.

Olen aru saanud, et mida rohkem mul enda muredesse süvenemisest pohhui, seda lihtsam on. Kõigil teistel on nagunii pohhui, miks ma neid peaksin vaevama siis oma "ou mai gaad kõik on nii pekkis" halaga? Kas nemad tulevad mul üüri maksma? Kas nad tulevad mu koju ning teevad söögi valmis ja koristavad toad ära? Kas nad teevad mu eest töö ära ning tegelikult oleks päris armas, kui ka vannis selga peseksid? No ütleme mingi 99% tõenäosusega nad TÕEPOOLEST ei teegi neid asju mu jaoks. Ma muidugi muretsen, kuidas midagi teha ning kust leida võimalusi, aga ma mõtlen seda OMA peas vaikselt, ilma et keegi kuuleks midagi. Ma leian, et iga minu kolleeg ei pea teadma mu vähesest tudumisest enne tööpäeva,  iga kursusekaaslane ei pea näiteks olema teadlik minu vastamata jäänud iseseisvast tööst jne.
Kusjuures, ma ei pea oma jutuga silmas ainult naisterahvaid. Isegi veel hullem on kuulata sellist vinguvat meessoost isikut. Vabandage väga, aga MIKS peab olema nii negatiivne egoist? Mida ma selle all silmas pean? Ma ei pea teadma sinu tühjast rahakotist, tõenäoliselt ma ise samal ajal mõtlen ka variante, kuidas uue palgapäevani välja venitada. Mind ei huvita, et kas ja kes ning kui palju on inimesed tööle saabudes väsinud või tahavad koju. ÜLLATUS MISSUGUNE, ME KÕIK OLEME VÄSINUD JA TAHAME KOJU. Päriselt ka, te pole keegi ainulaadne selles osas! Kui sul on koolis mõni töö vaja teha, mis on väga raske. No veelkord andke andeks, ma arvan, et teistel on samuti see raske! Läksid tööle ning selle kõrvalt kooli, kuid uni peksab padjaga näkku ning tähtajad aina kuhjuvad? Hmm, tõepoolest sinu facebookis istumine poole ööni ja pidev kurtmine ju nii ideaalselt lahendavad su muret.
Kui ka näen vahel news feedi alla kerides mõnda staatuse uuendust stiilis:" oehh.... :( nii raske.. / või hoopis Oehh....Enam hullemaks minna ei saa :'(!" No siis on minu jaoks see inimene peaaegu et ammendatud. Sest üldjuhul sellise staatuse juurest ei puudu ka kommentaarid, mille sisuks on:" Räägi, mis juhtus?" ning vastus sellele kulgeb üsna ühte rada pidi:" Ma ei taha sellest rääkida..."
No vot see on juba tõesti kõlab halva anekdoodi moodi!

Ei ole ma mingi süütuke vingumise osas. Ma võin vahel mingi eriti tobeda asja öelda ja teha selle vingumise valdkonnas. Aga üldjuhul ma natukese aja pärast saan aru ja päris tõsiselt, sisimas on suhteliselt häbi korraks isegi. Ja siis on edasi pohhui. Vahel see kuul peas jookseb niimoodi kokku, et sa plahvatadki tobedal hetkel endast igasuguse pessimismi ja sapi välja. Me kõik teeme seda, aga no päevast päeva selle tegemine ei ole välja vabandatav.
Maailmas on umbes 7 miljardit inimest, seega maailmas on päris palju kordades rohkem probleeme. Kui palju sinu omad sellest moodustavad? Tühise mitte millegi. Mõistan, et meie endi elus on meie probleemid meile olulise tähtsuse ja suurusega.. aga just nimelt MEIE ENDA sisimas. Minu enda probleem minu elus. Et need minu jaoks laheneksid, siis on vaja miskit ette võtta iseendaga seoses.
Minu arust öeldi juba väiksena mulle, et see suurte inimeste elu on raske. No shit, on küll raske...kuid mitte võimatu.

Paratamatult tuleb meie elus ette kordi, kus peame jätma oma sisimas hüvasti teatud inimestega. Laskma minna neil oma teed, soovida neile vaid edu edaspidiseks. On raske loobuda inimestest, kes on su lähedal olnud pikalt. Inimesed, kes teavad sind läbi ja lõhki ning keda sa usaldad. Ühel hetkel nad hakkavad kaduma, aina veel ja veel rohkem eemalduvad nad su elust ning sina neist. Kas nutta taga neid inimesi või hoopis vaadata edasi tuleviku poole? Muidugi tasuks vaadata edasi, sest saatusel on kombeks meie elus vahetada välja ümbritsevaid inimesi. Oma sisimas elame me seda kaotust siiski raskemalt üle, kui välja paistab. Vähesed meist on piisavalt tugevad, kes suudavad lükata eemale emotsioonid ning jätkata tegevusi resoluutselt ja kindlameelselt. Minu lühikese eluaja jooksul on ka läbi käinud mitmeid tuttavaid, häid sõpru ning kalleid inimesi. Mõned on jäänud, kuid mõnega vaid teretan ning vahel küsime viisakusest vastastikku:"Kuidas läheb?" Kui olen täiesti aus, siis ei kahetse siiani ma ühtegi kaotatud tutvust või sõprust. Olen saanud asemele sama toredaid ja isegi toredamaid inimesi, kellega saata mööda oma 20ndate algusaastad.
Olen taibanud, et iga halb on millekski hea ning me peame vahel seda head üsna kaua ootama. Kes meist poleks kahe käega peast kinni võtnud ning mõne negatiivse kogemuse järel mõelnud, et kurat milleks see nüüd hea oli? Mõne aja möödudes, tuleb selle eest negatiivse kogemuse eest positiivne tasu, kuid me tihtipeale kipume unustama, et mille eest õigupoolest see tasu oligi. Kunagi, kui taipasin, et me ei väärtusta halva ja hea kogemuse käekäike, õppisin hoopis mõtlema teisiti. Iga halva järel ma ei viska asju nurka, ei jookse minema ega keera selga, vaid üritan võtta kõik rahumeeli vastu ning oodata hoopis miskit paremat. Sest ega see parem tulemata ei jää. Me peame lihtsalt olema piisavalt valmis selleks, et seda nautida! Isegi kui see alguses välja ei tule, pole hullu. Pigem astu ämbrisse, kuid ära ole see inimene, kes kõnnib ämbrid jalas.
Mis sellest tulevikust ikka karta? Tuleb ta nii või naa. Miks kahetseda inimsõpruse kadumist? Nagunii tuleb uus. Meenuta parem seda vana kogemust hea sõnaga, kuid naudi uut ja huvitavat! Paljud meist võtaksid vastu suure lotovõidu, kuid see tooks kaasa endaga drastilise elumuutuse. Seda te julgeksite teha, kuid lihtsalt vooluga kulgeda ei julge? Samuti ei peaks me liigset tähelepanu pöörama teiste arvamusele. Välja arvatud juhul, kui on keegi, kes üritab su jalgealust meelega õõnestada. Selliste jaoks peame olema pidevalt valves.

- Ka nendest kividest, millega teie teed tõkestada püütakse, saab ilusat ehitada. -