Aeg on möödunud ning kas ja kui palju ma olen kaugemale jõudnud? Võib lugeda mingis valdkonnas edasiminekut, mõningates valdkondades pole arengut niivõrd märgata olnud. Enda jaoks astusin suure sammu - kolisin Viljandist ära meie pealinna. Töö on üsnagi huvitav ning pole veel kohutavaks rutiinseks igavuseks muutunud. Lennujaamas vähemasti on liikumist peaaegu alati ning uued inimesed igal päeval. Sel kuul vaba aeg on jäänud unustusse. Vaba päev saab maha magatud ning edasi vaid töö ja töö. Valisin pealinna kolimise seetõttu, et tahaks ka ükskord saada omad kogemused ja vitsad kätte iseseisva elu puhul. Ega inimene õpibki ainult läbi enda kogemuste, teiste õpetused ei tule kasuks. Kuna ma suudan vahel olla üleliia põikpäine, siis kulubki ära mõningane "külm dušš" kogemuste näol. Raske ta on, üürid toidud kõik ise osta - kuid kes ei õpi, see ei tea. Ehk siis igapäevane elurežiim on tõepoolest saanud edasiliikumise osaliseks. Valdkonnad, kus ma ühel ja samal kohal seisan, on samad mis olid nad varem - vaimne pool. Mitte et ma poleks üritanud midagi muuta... olen küll. Järelikult ma alateadvuses lihtsalt ei taha, et miski muutuks.

Päris tihti ma isegi igatsen Viljandis olemist. Tallinn on nii kiire, võrreldes Viljandiga. Õnneks veel jõuan selle tempoga sammu pidada. Viljandi puhul on lihtsalt teised võlud ja asjad, mis igatsema panevad. Esiteks ma juba tean seda linna läbi ja lõhki ning kõik seal on niivõrd oma. Ükskõik mis tänaval ma seal ka ei asuks, see on lihtsalt kodu. Inimestest ma kuigiväga enam puudust ei tunne, välja arvatud perekond. Asi selles, et kui keegi kolib kusagile mujale, siis vaikselt ja tasapisi vajub ta teiste jaoks unustusse. Ma tean seda hästi, kuna olen ise lasknud paljudel inimestel enda jaoks unustusse vajuda. Luban ja luban, et kindlasti tahan näha ja teeme midagi, kui kokku saame.. kuid paraku mõtteks see vaid jääbki. Nüüd lihtsalt saan seda enda nahal tunda. Ei, ma pole vihane ega kurb ega solvunud, see lihtsalt on paratamatu. Inimesed kasvavad lahku. Vajalike inimestega saab alati interneti teel suhelda ning nad tulevad ja uurivad ka ise, kuidas läheb ning kunas näha saab. Tegelikkuses on kõik balansis. Vaikselt küll kaotad osad inimesed, kuid uues kohas elades ju tulevad ja tekivad uued juurde. Seega on kõik võrdne. Minevikku ju ei veeta tulevikku kaasa. Vaid osa sellest - vaid see, mis või kes on määratud jääma.
Alati ma murdsin pead, et miks need inimesed kes oma elu peale läksid ja mujale kolisid, miks neil enam aega polnud? Või tahtmist, või viitsimist? Aga nüüd saan igati aru.

Ja mis puutub karmavõlga, siis see töötab.